Arvustus. Laura Mvula räägib südamelt kõik ära
Uus plaat
Laura Mvula
"The Dreaming Room" (RCA)
7/10
Laura Mvula uus album "The Dreaming Room" avab lauljanna sisemaailma kuulajatele, kuid jätab siiski ruumi ka tulevikukatsetusteks.
Laura Mvulat võiks pidada järgmiseks Amy Winehouse’iks. Tema hääl on omapärane ja võimas ning stiil, mis kombineerib souli orkestri ja looduslike müstiliste helidega, loob koosluse, mis eristub ülejäänud popmuusikast.
Mvulat ja Winehouse’i ühendab häälele lisaks lauldav temaatika. Nagu Winehouse’i emotsioonid väljendusid eelkõige lugudes tema endise kallima pihta, siis ka Mvula otsib kõrgustesse pääsemist armastust lahti mõtestades.
"Who I Am" on albumi esimene lugu, mis avab uksed Mvula sisemaailma. Lauljanna on rääkinud, kuidas teist plaati tehes proovis ta peita enda elus toimuvat. Nüüd aga on kõik avalikult kuulamiseks.
Abielu, mis oli rangest kristlikust peret pärit Laurale püha ning elu vundamendiks, lagunes ärevushäirete ning muu stressi surve all. Tihti viitavad Mvula lood jumalale, kellele raskeil hetkil loota:
"It ain't no time to die
even though we suffer
come together we pray
round the mountain all God's children run"
"And I've been lost without you
and I've been praying for someone like you”
Plaadilt leidub ka vahepalu nagu viiulimuusika "Renaissance Moon" või lindistatud telefonikõne "Nan” Laura ja tema vanaema vahel, kus naine õpetab oma lapselapsele taaskord issanda poole pöörduma ning mitte alla andma. Mvula on seda öelnud ning see peegeldub "The Dreaming Roomist" - album on tervenemistee, kust hirmust üksi jääda saadakse lõpuks iseseisvaks, "Phenomenal Woman”iks".
Muusika voolab ühtlaselt ja terviklikult läbi kogu albumi. Kuid just siinkohal tekib küsimus, et kas see kõnetaks mind, kui ma ei teaks, mis on plaadi tekkeloo taga.
"The Dreaming Room" on dreamy ning sobib suvefestivalil nautimiseks (kogesin seda Flow’l), kuid koduseinte vahel muusikasse süvenemata jääb plaadilt midagi puudu. Lood räägivad eelkõige võitlusest endaga, ebakindlusest, armastuse puudumisest ja otsimisest. Taustal saatev orkester või kirkad võbelevad helid üritavad luua kõrgustesse ulatuva tunde või laduda pehme aseme, kus rahulikult elu seedida. Kui paari loo puhul see muster toimib, siis terve plaadi ajal kaotavad laulud oma erilisuse.
Põhjus, miks ma algul tõin võrdluseks Amy Winehouse’i välja, on see, et varalahkunud lauljatari muusikas oli mingi toores emotsioon, mis kõnetab mind kui kuulajat siiani. Kuigi Mvula hääl on võimas ning taustamuusika kaunis, jääb tervelt plaadilt puudu see sütitav miski, mis teeks albumist meeldejääva. Jään huviga kolmandat albumit ootama.
Toimetaja: Valner Valme