Arvustus. Kangelasloost koorus välja tasane draama
Uus film kinolevis
"Sully"
Režissöör: Clint Eastwood
Osades: Tom Hanks, Aaron Eckhart, Laura Linney, Mike O'Malley, Anna Gunn, Jamey Sheridan
8/10
Ah et Clint Eastwoodi uus film? Ta on küll üks kinomaailma legende, kelle panuses filmikunsti ei saa kahelda mitte mingilgi moel, kuid tema eelmine film "Ameerika snaiper" kiskus juba vaikselt metsa poole. Eks vanal mehel tuleb ikka heldimus peale ning tahaks teha patriotismist ning läägest kangelaslikkusest läbiimbunud filmi, milles head-pahad vastasseis on veel stereotüüpsem kui tema enda karjääri algusaastatel vändatud vesternites. Vastik.
Filmiga läks tal läänemaailmas aga hästi, sest seda peeti isegi ühe Oscari vääriliseks, kuid seda õnneks üpris tehnilises kategoorias. Uue filmi "Sully" koostisosad tundusid olevat sarnased - meil oli olemas kangelane, raske lugu protagonisti taga ning kastmeks pisut ülistust Ameerikale. Läks aga vastupidi. Heas mõttes.
Tom Hanksiga peaosas jõuab vaatajateni lugu lennukipiloot Chesley "Sully" Sullenbergerist, kes pidi mõlema lennukimootori purunemise järel maanduma Hudsoni jõkke. Kõik reisijad jäid ellu ning tegu on tõepoolest kangelaslooga, millel aga režissöör Clint Eastwood niivõrd ei peatugi. Ta asub uurima hoopis kõike seda, mis toimub pärast õnnetust - habras pereolukord, šaakalina purev bürokraatia ning avalikkuse ning meedia tohutu surve. Film seab pigem kangelaslikkuse küsitavuse alla ning paneb selle võrduma kõige primitiivsemate probleemidega, olgu selleks siis kas üürnikuta seisev maja või ametnike mahasurutud emotsionaalsus.
Kuigi Hudsoni jõkke maandunud Airbus A320 ümber oli suur segadus ning nii juriidiliselt kui emotsionaalselt oli see eriliselt keeruline, siis "Sully" üritab seda veidi lahjendada. Materjal annaks alust kommertskinole omastele ülekeevatele emotsioonidele ning piuh-pauh katastroofivisuaalidele, kuid sellest on suures osas eemale hoitud, keskendudes just kapteni sisemaailmale. Tõsi, oli üks hetk, kui katastroofifilmide traditsioonile kohaselt hulk inimesi erinevates New Yorki nurkades märkasid "Oh my god" ilmel kukkuvat lennukit. See ei häirinud otseselt, kuid oli filmi rahuliku tonaalsuse kõrval pisut koomiline. Esikohal oli aga enamus ajast just Tom Hanks.
Hanks tegi suurepärase rollisoorituse, tuues ekraanile detailirohkelt kapten Sullenbergeri segadus. Kõned abikaasale lõppesid tihti poole sõna pealt, kuna ta mõte hajus. Aknast New Yorgile vaadates kujutas ta vaimusilmas ette, mis oleks saanud, kui lennuk oleks sinna kukkunud. Ning me nägime ka meest, kes hakkab enda kangelasteos viimaks kahtlema - küündimatud lennukaitseametnikud suutsid tehislikult loodud faktidega viia peategelase sellisele tasemele, et ta hakkas kahtlema, kas jõkke maandumine oli siiski õige otsus. Kogu kõhklemist oli aga ääretult põnev vaadata, kuna vaatajale ei näidatud algul toimunud õnnetust - lennukis aset leidnud dialoogid ning otsused avanesid filmi jooksul.
Tinglikult võib isegi öelda, et tegu on ühemehefilmiga. Piisavalt ekraaniaaega saab küll ka kaaspilooti mänginud Aaron Eckhart, kes justkui ei saaks vahel aru, kus ta täpselt on, ning Sully abikaasat mängiv Laura Linney, aga tema ülesandeks on lihtsalt nutta. See annabki aga Tom Hanksile võimaluse kogu tähelepanu endale tõmmata ning hoida filmi tempot täpselt parajal tasemel.
Sealjuures ei ole tegemist aga kuigi ambitsioonika filmiga - vaevu poolteist tundi kestev teos puudutab kõiki küsimusi vaid õrnalt ning süvaanalüüsi oodata ei ole. Võrdlusmomendina meenub sel aastal parima võõrkeelse filmi Oscarile nomineeritud Taani film "Sõda", mis näitas ühe meelevaldse sõjalise otsuse tagajärgi. Vaatajat ei painatud pika ümberjutustusega, vaid lugu seoti laiemasse konteksti - sõjalised stseenid peideti kohtuistungite ning näiliselt lahendamatute eetiliste mõtiskluste vahele. "Sully" läheb veelgi kergemal käigul, sobides vabalt ka ühe silmaga jälgitavaks pühapäevaõhtuseks telekafilmiks. Enamasti tähendab see halba, aga antud olukorras mitte.
Ma kartsin filmi, mis läheb liialt suurustamise teed, kuid seda ei olnud kusagilt näha. Režissöör Clint Eastwood oli keeranud tuurid võimalikult madalaks, tuues ekraanile tasase ja vaikse draama. Pinevus tulenes pigem kaastundest, mis loodi tegelaste vastu esimeste hetkedega - kuigi, tegelikult, oli pool tööd juba tehtud, sest räägitav lugu oli juba enne tuttav ning seisukohad on ilmselt enamikel vaatajatel enne olemas. Tuleb lihtsalt kinotoolisse astuda ning lasta end poolteist tundi kaasa vedada. Film ei jää ehk liialt meelde, kuid igav ei hakka kindlasti.
Tegu ei ole ka vaid meeste filmiga - naistel tuleb paaril korral kindlasti pisar silma. Kui mitte enne, siis tiitrite ajal kindlasti!
PS! See on küll nüüd kindel, et Tom Hanksiga koos reisida ei tasu - tal juhtub õnnetusi nii kaubalaeval ("Kapten Philips"), kosmoselaevas ("Apollo 13") või jääb ta lihtsalt lennujaama kinni ("Terminal"). Et noh, lihtsalt selline soovitus.