Cass McCombsi uue albumi esimene lugu "Bum Bum Bum" on võib-olla üks tema kõige selgemaid poliitilisi steitmente üldse, teemaks ühiskonnas internaliseeritud rassism. Ta räägib verejõgedest, viitab filmile valgest koerast, keda treeniti mustanahalisi tapma, näitab näpuga politsei valikuliselt ebaproportsionaalse vägivalla suunas jne... Selle teemaga on ennast viimasel ajal sidunud kümned ja kümned artistid.

Mis teeb Cassi eriliseks, on see, et kogu temaatika mõtestamine on lüüriliselt, kompositsiooniliselt ja isilklikult risti-rästi ideeliselt läbi kasvanud ja vastastikku seostatud.

Lihtne ja meeldejäävalt kandev-korduv kantrikurblik kitarrikäik saadab just neid lauluridu, mis väljendavad mahasurutud frustratsiooni probleemi aluseks oleva väärastunud ühiskondliku mentaliteedi ja selle taastootmise suhtes.

Rida rea järel kinnitab seda vokaalne käegalöömine, vaevukuuldav pomin "bum bum bum". Nagu Cass oleks tõsiselt lootused paremast maailmast maha matnud. Sellised spontaanset päritolu väikekeelendite ketid ainult kinnistavad usku artisti ja tema materjali lahutamatusse seosesse.

Kui Cass läheb sõnades kujutelma või unenägudesse uitama, liigub ta vokaaliga kõrgemale, hakkab värelema, kaotab kindluse, stabiilsus hääbub, kitarrid kerkivad vatiselt heljuma. Kui Cass ütleb, et paraku ei ole see siiski halb uni, vaid reaalsus, siis oleme jälle tagasi selles korduvas mornis mustris, mida tuttavlik kitarrikäik sünge tegelikkusena kõrva uuristab.

Cass on oma lugude boss, aga justkui tagasihoidliku ja võimuvõõra firmajuhi kombel, kes tahaks tegelikult madalamal positsioonil oma asjade kallal nokitseda, aga ikka kuidagi teiste kamandajaks sattus, sest see tuleb tal väga peenetundeliselt välja. Ta on neist ju kõige sõnaosavam. Umbes sellise natuuriga elamuslikult pinnalt kerkiv rahulolematus tundub olevat Cassi loomingu keskne allikas.

Edasised lood pole aga nii sünged-aktuaalsed. Kuigi see esiloos ei avaldu, siis huumor on Cass McCombsist samuti lahutamatu ning see viib ta tihtipeale teemadevalikul maagilise realismi rööbastele, omaette mõmisedes naljatlema ja plaadi lõpupoole isegi kohatult gruuvima. Maalähedane tõsidus, kohati iroonialoori alla peidetult, ütleb, et see on maagiline realism, mitte sürrealism.

Cass kasutab oma häält mitmekülgselt ja valehäbita, see seob teda moodsa alt-kantri üleaedse, Kurt Vile´iga. Viimane eksperimenteerib instrumentaali ja saundidega rohkem, ta tükib ka oma isikus jõulisemalt esile, aga ma ütlen ausalt, Cass McCombs on parem lugudekirjutaja. Temas on rohkem souli ja plastilisust. Cass McCombs on parim singer-songwriter tüüpi lugude kirjutaja hetkel üldse kinnitades, et seda elementaarset otseväljenduse vormi ei tohiks meie üleinformeeritud ajal veel niipea maha kanda. Suur talent tuleb esile ka kõige lihtsamal kujul ja seda võimsamalt.

Albumi neljas lugu "Opposite House" videos: