Arvustus. Kahekesi Frank Oceaniga
Uus plaat
Frank Ocean
"Endless" ja "Blond" (Boys Don't Cry)
7/10
Muusikaga kahekesi olemine on midagi näiliselt elementaarset. Igapäevaste toimetuste taustaks pistame tihti klapid kõrva ning oleme nende helidega omaette. Ka kodus kõlaritest muusika kuulamine ei ole kuigi sotsiaalne tegevus, täites lihtsalt ühe pisikese keskkonna erinevate kõladega. Kuigi enamasti on muusika meile lähedal, siis tihti jääb ikkagi teatav distants, kus muusik astub kuulajast veidi eemal. On selleks siis kujundlik intelligents (klassikaline muusika), futurism ja ebamaisus (elektroonika) või lihtsalt erinev sotsiaalne kuuluvus (räpp, punk). See võõras faktor aga toobki meid muusika juurde tagasi.
Kuulajale vaatab otse silma vaid peavool, lihtne tarbimismuusika, mis räägib sõnumit kerges keeles. Sa ei pea teda püüdma, ta ulatab ise sulle käe. Musta poppmuusika imelaps Frank Ocean tegi enda läbilöögialbumi "Channel Orange" peal täpselt seda. Ta lahustas R&B enda tiheduse ja täidlusega peavoolu, lahjendades homoseksuaalsuse ja terava narkootikumidest ja seksist läbi imbunud tänavaelu pehmemaks. Plaadi helikeel oli mitmekülgne ning värvikas, aga see ilmselt Oceanit ei rahuldanud. Neli aastat hiljem on ta valinud teise lähenemise.
Moodsale mustale muusikale omaselt ilmus Frank Oceani esimene(!) uus plaat ilma mingisuguse etteteatamiseta. Muusikapress näris läbi sadu spekulatsioone, aga tegelikult Frank Ocean lihtsalt mängis nendega. Keeras ümber sõrme ja arvatava ilmumistähtaja saabudes näitas keelt. Aga ühel päeval oli "Endless" kuulajate ning vaatajate ees.
Visuaalalbum kui selline on praegu veel pisut mõistmatu vorm - MTV videoauhinnad aktsepteerivad neid tänaseks kui reaalset formaati (suuresti tänu Beyonce edukale "Lemonade'ile"), kuid enamike muusikaauhindade ning -edetabelite jaoks on see veel sobimatu. Frank Oceani "Endless" arendab visuaalse albumi formaati kaugemale - pelgalt tantsimine, värvid ning sulnis storytelling asendub üle 45 minuti kestva suhteliselt üksluise must-valge videomaterjaliga, mis näitab meile taevani haibitud artisti raskust olla enda materjali kõrgusel. Esimese albumiga kõrgeks keritud kommertslootus saab koheselt petetud. Sest see ei ole kerge album, millest läbi närida.
"Endless" distantseerub kuulajast mitmel moel. Seal on häirivalt venivaid ja kiledaid ballaade, mis matavad sind sõnadevoo alla. Või pehmeid kosmilisi instrumentaale, mis vahelduvad nullindate kitšiliku retro-R&B'ga. Loominguliselt ei ole see visuaalalbum absoluutselt ühtlane, üritades pigem suruda ühte komplekti kümneid erinevaid ideid ja mõtteid. Kuid see segane komplekt on sissejuhatuseks uuele Frank Oceanile.
Seal võib kuulda veidi "Channel Orange'ile" omaseid kõlasid - värvilisust ning pehmet voolavust - ent see kõik on läbinud juba mingi filtri. Muusika seotakse ühtseks tervikuks häirivate kajade, kõlksatuste, kolinatega. Ja komplekt kulmineerub päkapikudiskoliku tehnopalaga, mille Ocean teatud mõttes näppas. Ta läheb kuulajatest eemale, kuid surub nad samal ajal vägisi endale pähe. See on plaat, mis normaalsete tingimuste korral kunagi ei ilmuks, olles liiga tihe ja ebaühtlane. Ja eks ta ongi lihtsalt selline koduvideo taustale pandud muusika. Justkui "ah-ma-midagi-klopsisin-kokku" materjal, aga täis huvitavaid ideid ning varieeruvust.
Kaader visuaalalbumilt "Endless"
See suur hullus oli aga vaid sissejuhatus. Frank Ocean andis kuulajatele vaid mõned päevad, et seda kõike lahti murda, kuniks avaldas järgmise plaadi "Blond". Eelmisel plaadil olnud segadus on nüüd pisut lahustunud, kuid Ocean ei astunud popi radadele tagasi. Pigem võiks öelda, et ta otsustas defineerida minimalistliku R&-B singer-songwriter'liku ambitsiooniga. Ta kasutab kommertslikke elemente, kuid neid kokku seades paneb kuulajat pidevalt proovile. Vaatab kuulajale otsa ja näitab talle enda elu kogu eheduses. Peredraamasid, naeruväärset badass-mentaliteeti, nõrkust. See ei ole alati mugav, kuid ei küündi ka päris "Kellavärgiga apelsini" teraapia suunas.
Enamik lood kerivad lahti vaikselt ning ei kasva väga kuskile. Taustal tiksub kas ilma kaunistusteta kitarr ("Self Control"), kajab kergelt sakraalne kumin ("Skyline To") või venib uimane ning raske astumisega trummimasin ("Nikes"). Laiskus ongi aga ilmselt selle plaadi kõige intrigeerivam külg, mis paistis silma juba "Endlessi" puuduvas struktuuris. Frank Ocean toob kuulajate ette suure hulga (plaadil "Blond" on suisa 17 pala) viimase piirini sõelutud, tsentrifuugitud lugusid, mis ei näe sealjuures iseendaga absoluutselt vaeva.
Ükskõiksus paistab silma aga vaid struktuurilt, sest selle taustal peitub mingi salajane intensiivsus. Näiteks tuleb see sellest, kui Frank Oceani ema palub tal mitte kanepit suitsetada ("Be Yourself"), kuid järgmises loos ("Solo") laulab rea "smoking good, rolling solo" - teda lihtsalt ei huvita. Või siis see, kuivõrd hästi Ocean endast arvab - kas oleks üldse võimalik pealiskaudsel kuulamisel aru saada, et albumil löövad kaasa Beyoncé ning Kendrick Lamar? Ilmselt mitte. Selle energia fookus on nii veidras kohas, et võtab lausa pead kratsima.
Samas on "Blond" aga null-ambitsiooniga album. Kirglik ja elus, kuid seal puudub sära. Frank Ocean istub tõesti kuulaja ees otsekui tugitoolis, joob temaga koos kuuma kakaod ning pajatab enda lugusid nagu elukogenud vanahärra, mängides tegelikult lihtsalt emotsioonidega. Jätab kuulaja pika ninaga ja lahkub ise puhta nahaga.
Kuulates mõtlesin sellest plaadist kui ühest räpasest ja kõlvatust räppalbumist, millelt on kiht-kihi haaval kõik maha kooritud. Alles jääb vaid see, mida me kuuleme. Malbe ja pehme, isegi tuule käes värisev kuju, mille sees peitub suur energia.
Muusikalises plaanis oli kindlasti neli aastat tagasi ilmunud "Channel Orange" meeldivam. Seal oli hitipotentsiaaliga raadiolugusid, kohati isegi peole sobivat rütmikust ning kordades rohkem välku-pauku. Uus materjal näitab, kuivõrd raske oli Frank Oceanil kogu haibile vastu panna. Ootused olid kõrged ning ta otsustas, et keerab asja täielikult üle vindi ning suunab fookuse kavalalt muusikast eemale. Nagu spoken-word artist või performance kunstnik. Väga tugev eksperiment, kuid kokkuvõttes pigem habras näide artistlikust jõust.
Plaadi alguses kõlavad "Pink + White" ja "Solo" on aga kindlasti selle aasta ühed parimad lood. Meeletult detailirohked, hingestatud ning võimsad. Kui kogu album huvi ei paku, siis neid lugusid kuulake kindlasti.
Kuidagi ootamatult on album nüüdsest alates ka Spotify'st kuulatav: