Raul Järg: linnaruumis näeb sageli kakofooniat, kus igaüks jorutab oma helistikus
Algava disaininädala sissejuhatuseks: Virtuaalne maailm juurdub üha tugevamalt meie, eestlaste identiteeti. Suur osa veel paar aastakümmet tagasi aega ja vaeva nõudnud argiaskeldustest on kolinud n-ö pärismaailmast virtuaalsesse. Elu võrgus omandab järjest enam väärtust. Meil on põhjust rõõmus olla, sest Eesti on e-vallas mitmes osas teerajaja.
Arhitektina aga tunnen muret. Olles poole jalaga virtuaalmaailmas, tekib kiusatus füüsilist ruumi järjest vähem tähtsustada või sellest isegi mööda vaadata. Kõigi virtuaalmaailma võlude juures tuleb tõdeda, et digitaalne verivorst kõhtu ei täida ja virtuaalne maja tuule eest ei kaitse.
Äri, töö ja suhtluse digitaliseerumine on meie eluviise muutnud märksa kiiremini, kui veel veerandsajandi eest oodata osati. Seetõttu on eriti oluline, et füüsiline ruum toetaks meie igapäevategemisi ja kiiresti muutunud eluviisi. See saab juhtuda vaid siis, kui mõistame, et ruum ja arhitektuur on enamat kui korrastatud ehitusmaterjalide kogum, kui käsitleme seda elutähtsa tugisüsteemina. Vaid kogukonna ühiste jõupingutustega võime jõuda linna kui elukeskkonnani, mis toetab meie eluviisi. Asjata ei öelnud Itaalia arhitekt Giancarlo De Carlo, et arhitektuur on liiga tähtis, et jätta seda ainult arhitektidele.
Põhiseadus kinnitab, et Eesti loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Loodusressurssidest rääkides ei piirduta ammu enam maapõues ning väljaspool linnu maa peal asuvate varadega. Ka ruum, eriti linnaruum, on elukeskkonnana ressurss. Ühe koha peale saab ehitada ühe maja ja kui see keskkonda "reostab", siis ikka aastakümneteks.
Ehitusmahust kolmandiku annab meil valitsussektor ja ruumilisi otsuseid langetavad omavalitsused. Eesti omavalitsuse võimekus näha sõiduteedest ja majadest kaugemale, võimekus sisuliselt suunata ruumilist arengut, on aga väga erinev. Ning ka erinevates omavalitsustes tähendab ruumilise arengu suunamine väga erinevaid asju – Tallinnas sigaduste vältimist, Piirissaares aga, et üldse midagi ehitataks.
Mullu korraldas Pärnu linn kiirustades ja õiguslikus mõttes ka räpakalt Rail Balticu Pärnu ühisterminali arhitektuurivõistluse. Tulemused kaevati kohtusse, hiljuti päädis vaidlus riigikohtu otsusega, mis muuhulgas sedastab: "Arhitektuurikonkursil toimub võistlus muuhulgas tööde kunstilise taseme alusel". Riigikohus soovis kindlasti parimat, aga niisugune väide on sama, kui öelda, et kohtunikud langetavad otsuse hageja või kostja kasuks parema õigekirja alusel.
Arhitektuur ja disain on alati tervik, kuigi koosneb erinevatest komponentidest. Üks olulisemaid neist on kasutatavus. Arhitektuuri lihtsalt kunstiks tembeldada on ohtlik lihtsustus, mis vaatab asja olemusest kaugelt mööda. Arhitektuur ei ole lihtsalt ilusad majad, vaid meie elukeskkond ja selle pidev ümberkorraldamine.
Virtuaalruumis on Eestil palju, mille üle uhke olla. Aga mis on pärismaailmas, päris ruumis, see rikkus, mida saaks uhkusega ette näidata? Tallinna vanalinn? Kuid see on loodud eelnevate põlvkondade poolt. Mida on tänasel põlvkonnal ette näidata, mille loomise üle uhke olla?
Arhitektuur väljendab kultuuri ambitsioone. Eesti Vabariigi alguses näitas riigikogu hoone ette tee, kuhu pürgida, kuidas olla innovatiivne, püüda teha midagi julgelt ja teistmoodi. See maja mängis arhitektidele ette noodi, mille järgi häälestuda. Ja mitte ainult arhitektidele vaid ka tellijatele, kogu ühiskonnale. Täna kogeme linnaruumis paraku sageli kakofooniat, kus igaüks jorutab oma helistikus. Kuidas peaks toimuma joondumine täna?
Seaduse järgi peaks selleks joondajaks ja dirigendiks olema eelkõige omavalitsused, riik tervikuna. Paraku ei saa nad aga sageli ruumilise planeerimise ja ehitatud keskkonna kujunemise suunamisega mõistlikul viisil hakkama. Ja teisiti ei saakski see olla, sest kogu vastutus on antud omavalitsustele, aga vahendeid, sh ka inimresurssi neil enamasti selleks pole. Omavalitsused on jäetud elukeskkonna kujundamisega seotud probleemide lahendamisel üksi ning igaüks teeb nagu oskab (või ei oska). Kuigi erinevatel hinnangutel on 5-10 protsenti SKT-st seotud ehitussektoriga, on sellel valdkonnal lastud minna sisuliselt isevooluteed.
Ka kavandatav haldusreform valdade liitmise näol ei aita planeerimise ja ehitamise kompetentsi oluliselt koondada. Isegi 80 omavalitsusüksuse jaoks ei jagu tugevaid spetsialiste. Mu kadunud vanaisa armastas öelda: "Mul on palju jõudu, aga kõik keha mööda laiali". Niisamuti on ka Eestis olemas inimesed, kes suudaksid elukeskkonna kui väärtuse, ressursi kujunemist juhtida, kuid nende jõud on hajutatud ja haare nõrk. Kui soovime tulevikus olla uhked mitte ainult virtuaalse vaid ka reaalse ruumi üle, tuleb linnaplanerimise valdkonna ümberkorraldamisel astuda pikemaid samme. Me väärime paremat elukeskkonda, sest linnaruum pole liftišaht.
Toimetaja: Madis Järvekülg
Allikas: Vikerraadio kommentaar