Tõnu Karjatse filmikomm: harrastusteatri suvi Ameerikas ({{commentsTotal}})

"Ameerika suvi" Autor/allikas: Pressimaterjalid

Eesti filme pole kunagi liiga palju ja uute tegijate tulek on alati tervitatav - täispika mängufilmiga "Ameerika suvi" debüteerinud Rain Rannu on seni tegutsenud ettevõtluses.

Ta on rajanud e-makse teenuseid vahendava Fortumo, mis on kasutusel vähemalt 90 riigis ja ta on ka Eesti idufirmasid ühendava Garage48 üks alusepanijaid. Rannu on noor ja edukas ettevõtja, kellele riigipiirid pole takistuseks ja kes on end üles töötanud loomupärase pealehakkamise ning leidlikkuse abil. Nüüd proovib Rannu kätt mängufilmiga.

Tema esimene linatöö “Ameerika suvi” räägib ühes Ühendriikide magalarajoonis raamatumüügiga hõlptulu otsivatest noortest, kes parema sisseelamise nimel on loobunud isegi omavahel emakeeles rääkimisest. Intervjuudel põhinev ja Rannu enda stsenaariumi alusel valminud film on müügimehe õpik kaubategemise põhitõdedest, nippidest ja sel teel varitsevatest karidest. Ühtaegu on see ka film nooruslikust õhinast, lootustest ja nende purunemisest. Vaataja saab kaasa elada nelja noore tegemistele, kellest igaüks on omaette iseloomu ja suhtumisega.

Stardipunktis on kõik võrdsed ja kuulavad raamatumüügiga juba edu saavutanud Norrise (Kristo Viiding) juhiseid. Norris usub sellesse, mida teeb, ta tunneb psühholoogilisi nippe, kuidas võimalikule ostjale ligi pääseda ning tuleb sisse aknast, kui uksest välja visatakse. “Ameerika suvi” aga päris nii kaugele ei lähe, kõik jääb kontrollitud reaalsuse piiresse, ehkki tegemist on komöödiaga, mis juba žanrina lubaks enamat. Film väldib poliitilist ebakorrektsust ja teravaid teemasid nagu rassilised või religioossed erimeelsused, ühiskonna jagunemine või kuritegevus, nii ei kohtu müügimeeskond kordagi mustanahalistega ja ka müügiartikliks on hoopis haridusliku sisuga koomiksid, mitte uued tõlgendused pühakirjast.

Peategelaseks kujuneb Martin (Einar Kuusk), kes suhtub kogu üritusse kerge kahtlusega ja otsustab ehitada üles hoopis oma isikliku “ameerika unelma” saatusekaaslase lätlanna Annaga (Helena Pruuli). Kui juba mainitud tegelased kannavad endas teatud sisemist arengulugu, siis grupi neljas liige, prillidega muusikasõbrast nohik Alan (Jarmo Murumaa) on äärmiselt üheplaaniline ega arene kuhugi, ta saamatu entusiasm jääb tulemuseta, ehkki stsenaariumist võib eeldada, et see pole ta esimene suvi selles ametis.

Rain Rannu julgel debüüdil, mille eelarvet pole ettevõtlik isehakanud filmitegija soovinud avalikustada, on kordaminekuid, aga on ka silmatorkavaid karisid. Rannul on õnnestunud eelneva filmitegemise kogemuseta, puhtalt oma rahastusega teha täispikk mängufilm ja saada sellele ka levi meie kinodes. See on ka esimene Eesti mängufilm, mis käsitleb emigratsiooni temaatikat ja läheneb “ameerika unelmale” nö seestpoolt. “Ameerika suvi” kasutab filmis veel vähetuntud näitlejaid ja juba tuntud kodumaist muusikat Toomapoegadest Dallaseni.

Samas on film ülelavastatud, ülekontrollitud, selles ei tunne ära nn "guerilla-meetodit", mida režissöör on ta enda väitel kasutanud. Vaatamata näitlejate (eriti Kristo Viidingu) pingutustele oma karakterite kaudu filmi energiat tuua, puudus selles eluline säde, mis teeks ekraanil toimuva usutavaks, puudus sündmuste ennustamatus, vabameelsus ja anarhism, mis "guerilla-meetodist" on lahutamatud.

Võib-olla olid põnevamad juhtumised välja lõigatud, kuna need ei sobinud režissööri kontseptsiooniga, aga võib ka olla, et ainuke asi, mis filmi tegemise ajal juhtus, oligi aia rüvetamise pärast pahase vanamehe tige ähvardus kardina tagant. Või polnud siiski tegemist päris guerilla-filmiga, mis tähendab madala eelarve, piiratud aja ja väikese meeskonna juures ka ettenägematuid olukordi ning improvisatsioonioskust etteantud võimalustega. Ehk oleks andnud põnevama tulemuse film filmitegemisest või sama temaatika lahendamine hoopis dokumentaalfilmi võtmes, kasvõi nn vale-dokumentaalina. Võib teha katset “Ameerika suve” sellisena vaadata, kuid ka siis ta ei toimi, sest selles on liiga palju “näitlemist”.

“Ameerika suvi” sarnaneb pigem harrastusteatri lavastusele mõnes väikelinna koolis kui sõltumatule, Ühendriikides üles võetud filmile. Keskendumine tegelaste omavahelistele puisevõitu suhetele ei jäta ruumi õhustiku kujundamisele ja tapab autentsuse, isegi Martini auto peatavad politseinikud näivad nagu mõne väikelinna teatri näitlejad. Siin on küll droonikaadrid, aga pole vajalikku õhku.

Film meenutab Ameerika underground-koomiksi seda suunda, mis lahkabki argielu aspekte ja koosneb suures osas dialoogidest. Koomiksile on võimalik taandada ka selle filmi pildikeelt, mis tähendabki sisuliselt liigse redutseerimist.

Samuti tuletab film meelde eesti filmi kestvat rahanappust - meil on palju andekaid tegijaid, kes alles alustavad oma filmidega ja peavad tihti aastaid ootama, enne kui oma projektidele rahastuse leiavad. Ehk siis, kodumaisel filmitööstusel on hädasti vaja toetajaid ja miks ei võiks need toetajad olla filmikunsti armastavad ettevõtjad, kellel on rahvusvahelist haaret? Nõndasamuti vajab ettevõtluse tuge siinse filmihariduse edendamine alustades kasvõi sellealase kirjanduse maaletoomisest, mis võrreldes filmide levitamisega pole ka sedavõrd riskantne.

“Ameerika suvi” on õpetlik film sellest, millised ohud varitsevad puhtalt õhinapõhise filmi tegemisel, isegi siis, kui selleks on raha ja võimalust.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: