Arvustus. Armsad mudased kaldad ({{commentsTotal}})

Kaevandusvee sissejooks looduslikku Ojamaa jõkke, mis on Purtse jõe parempoolne lisajõgi.
Kaevandusvee sissejooks looduslikku Ojamaa jõkke, mis on Purtse jõe parempoolne lisajõgi. Autor/allikas: Riina Vaht

Uus raamat
Juhan Aru
"Rahutu rõõm"
Eesti Keele Sihtasutus
72lk

Avasin luulekogu "Rahutu rõõm” teatava ettevaatusega, olles varem Juhan Aruga tutvunud ainult "Matemaatika õhtuõpiku” lehekülgedelt. Tundub, et ettevaatlikult on talitanud ka autor, kes ei ole kõnealustes värssides oma matemaatiku tausta eksponeerinud. Neis luuletustes on autor hoopis rohkem aimatav tartlase, rändlinnuliku eksleja, liblikapüüdja ja kindakogujana. Ja kui Aru kirjutab, et füüsik vaid vilistab – / ah, see on ju tuul / – mürin vihin ja välk – / marss hulgused koju! (lk 18), siis viitab ta vilistajana vahest eelkõige iseendale.

Füüsiku- ja matemaatikutaust tuleb Juhan Arule luuletamise juures kasuks võib-olla selles mõttes, et süvendab lugejas veendumust: ta on ju reaalteadlane, see tähendab, et erinevalt humanitaarteadlastest on tegemist "päris” teadlasega, kes kindlasti räägib millestki tõsisest ja praktilisest. Kuid kogu lõpus on seesugusest eelarvamusest saanud kahtlus, et ka autor ise muigab selle kuvandi üle: on ilus õhtu midagi ei juhtu / [---] / sirvin raamatuid kuid ei loe / mõtisklen ei mõtle / on ilus õhtu midagi ei juhtu (lk 49). Tegelikult on Aru luuletused sama kerged ja napid kui need lahkumis-, saabumis- ja vaikimishetked, mida nad kujutavad. Ta ei räägi pikki selgelt välja joonistuvaid lugusid ega peatu kauaks ühes ja samas hetkes. Ainult paaril leheküljel on luuletajal mahti pikemateks salmideks seisatada ja sealsamas seda kohe õigustada: kuid tema – miks ta seisab? / seisab paigal / [---] // ei tea veel kuhu minna (lk 51). Korraga tekib mulje, just nagu kardaks autor ühelgi konkreetsemal teemal peatuda ja peidaks end looduspiltidesse, mis põgusate ridadena lugejast mööda vilksavad. Sellist stiilivalikut ilmestab ka tekst: miks sul pesa pole / kuhu üha lendad / [---] // pelgan hommikut / kui rehkendan tunde / kas oleksin pidanud / taas kaalutlen (lk 39). Näib, et siinsetes luuletustes ei taha autor piiritleda enda funktsiooni selgelt ja etteaimatavalt, vaid leiab rõõmu rahutusest. Nagu pealkirigi viitab, ei leidu "Rahutus rõõmus” kindlat asu ega jäika rahu.

Tundmatus linnas – kohvrirattad, lehesahin / [---] / un pain aux raisins (lk 29) – järsku sinitaevast ja kevadpäikest nähes, mis nagu luuletajagi viitab, on igas sellises kohas ikka samasugune, võib aduda, et kõik võõras on täna kodune (lk 35). Sarnaselt tunneb lugeja end Juhan Aru napi 71-leheküljelise kogu lõpuks. Ta on vähem kontvõõras kui alguses, kuna vastu tulevad samad, korra juba mõeldud mõtted. Taas sama sõnalõnga otsa sattudes on lugejal hea naasta enda enne järsult katkenud mõtte juurde. See tuleb eriti hästi välja raamatu esimese luuletuse juures. Kogumiku esimene, nimiluuletus funktsioneerib ühtlasi sisukorrana (lk 7), mõjumata sealjuures pingutatult, nagu luuletused oleksidki kirjutatud sisukorrast lähtuvalt ja mitte vastupidi. Sisukorra read annavad lugedes kokku eraldiseisva tähenduse, mille juurde järgnevad luuletused hiljem naasevad. Korduvalt jooksevad ridadest läbi sallid ja kindad, mille olemasolu, puudumise või kaotamise üle autor nähtavasti südant valutab: varbad soojad, kindas augud / minu venna vanad kindad (lk 24); sillal istub habemik / [---] / tal on nii õhuke kuub / ja salli ja kindaid polegi (lk 31); sõber tuli külla / [---] / sõbra kindad jäid köögilauale (lk 33). Kuid selliste läbivate kujundite kõrval seob paradoksaalselt tekste omavahel ka nende pidetus, kuna kogu aeg on jutuks tulek ja minek. Aru värsid hõljuvad lehekülgedel justkui pillatuna ja juhuslikult paberile unustatuna, ent oma rahutuses säilitavad nad vähemasti aimatava rõõmunoodi: tulen ja lähen // keegi ununeb / midagi jääb maha // lähen siiski naerulsui (lk 23). Sellele vastukaaluks paistavad muidu pastelsetes toonides looduspiltide seast välja veel harvad morbiidsed varjud, mille hingus tükiks ajaks kuklasse jääb: kui algab suvi / lidume murul nagu lapsed / [---] / ununeb et keegi on alati veel / piilub puude tagant (lk 63). Aga raamatu alguse kuldrenett on viimase luuletuse kevadel veel alles, mis sest, et luuletaja muret tunneb, et ta oma koduaia liig kauaks hüljanud on.

Juhan Aru ridadest kajav olustike vaheldumine ja kõige möödunu peatne naasmine peegeldavad looduse ringkäiku, kus on piisavalt kevadtuuli koju jõudmiseks, suvekuumust öösumeduseks, sügisemarusid päevatunde pühkimiseks ja talvepakast, et oleks, mida trotsida. Kuna ühtegi kohanime kogus sõnasõnaliselt mainitud ei ole – erinevalt loodusobjektidest –, võiks raamat vabalt kanda pealkirja armsad mudased kaldad (lk 7), millega kohe luulekogu sisukorras ehk nimiluuletuses Emajõe-äärsele viidatakse ja kust luuletaja saab pakku metsatuka varju (lk 37) naasta elu lõpuni eksleva, aga ajuti ikkagi koju jõudva rändlinnuna. Linnamelust räägitakse nendes luuletustes vähe, kuigi sellele vahepeal vihjatakse: üksik lind vilksab jõe kohalt udust / värske tuuleiil / politseisireen (lk 33). Samamoodi osutatakse kaudselt luuletaja tundmustele: öö voolab / ojadena asfaldil // tibutab, tilgub / [---] // nõrgub laubal (lk 45). Rääkimata veel sellest, et autor on peljanud küllastada oma sõnadega ka armastust, mis kogus vaid üksikutes ridades ennast otse ja avatult näitab: lähedus / hellitab ja hoiab // kuss, peletame sõnad (lk 55). Teinekord annavad mõned leheküljed vaikust rohkem kui tihedad read, milles pilk ristleb ja upub. "Rahutul rõõmul” on kahtlemata midagi anda sellele lugejale, kes on kinni umbsete korterimüüride vahel ja vajab kastest hommikut või liblikalist keskpäeva.

Aga lõpuks ei olegi need luuletused vahest niisugused, millele peaks lähenema sooviga midagi saada. Juhan Aru read pakuvad pigem ruumi sinna ise midagi sisse panna ja juurde mõelda. Raamat, kus nii väheste lehekülgede vahel nii mitu korda vahelduvad aastaajad, on kui võimendiks lugeja enda mälestustele, kus on juba olemas kirsi valged õied, esimene lörts või vähemalt mõned armsad mudased kaldad.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Värske Rõhk



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: