Arvustus. Kuhu lähevad teadmata kadunud inimesed? ({{commentsTotal}})

Meelis Friedenthal
Meelis Friedenthal Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Meelis Friedenthal
"Inglite keel"
Varrak, 2016
208 lk

Kümme aastat tagasi andis Eesti Kirjanduse Selts välja kogumiku "Tartu on unenägu", mille kuueteistkümne autori hulgas Meelis Fridenthali ei ole. Ebaõiglus, ma ütleks: Friedenthal on kõige unenäolisem Tartu autor üldse, keda oskan ette kujutada.

Seda võis öelda tema eelmise romaani "Mesilased" lugemise järel ja uus romaan — "Inglite keel" — annab selleks väiteks enamgi põhjust.

Tartu maastikud ongi unenäolised. Toomemägi, katedraali varemed, torn, mille lagunenud treppe mööda ronis kunagi üles iga endast lugupidav üliõpilane. Nii teevad seda ka Joonas ja Mirjam tutvumise õhtul. Torni ronimine on ohtlik, võib alla kukkuda, aga seda nendega ei juhtu. Justkui. Ometigi kannab unenäolise kukkumise motiiv seda stseeni algusest peale, retro­spektiivselt, kui Joonas aastaid hiljem meenutab torni tippu ronimist.

"Sa oled nii kindel, kõik tundub loomulik ja ettearvatav ja siis sa ikkagi kukud. Nagu unenäos, aeglaselt, täis üllatust, et selline asi on juhtunud. Nagu siis, kui talvel on kõnnitee jääs ja jalg libiseb. Kukud selili, abitult, mitte midagi ei suuda teha." (Lk 5.)

See on peategelase Joonase peast tulev mõttemull. Aga enne teda on olnud kukkujaid teisigi, ja komistus­kiviks on neile kõigile üks XVII sajandil trükitud raamat. Kui sõnapaari "raamatute raamat" ei kasutataks piibli kohta, siis võiks niimoodi nimetada fataalset teost, mille Rootsi-aegses ülikoolis töötanud Salomon Maius (ajaloolise isiku varjunimi, tegelikult Friedrich Menius) pidurdamatu energia ning hirmuäratavate tulemustega vast avatud ülikooli vast avatud trüki­kojas trükkida laseb. Raamatul on varasele valgustusajastule iseloomulik hirmpikk pealkiri, mille esimesed kolm sõna on Discursus theologico-philoso­phicus, ja seesinane teos lubab ära seletada kõige nähtava ja nähtamatu algpõhjuse. Raamat osutub ketserlikuks, selle tiraaž hävitatakse, säilib vaid üks eksemplar tänu sellele, et autor kingib teose Tartus läbisõidul olnud Adam Oleariusele. Too saadab raamatu läbi lugemata kusagile Saksamaale, selmet seda Moskooviasse ja Pärsiasse kaasa vedada. Saksamaal ootab ohtlik raamat kolm ja pool sajandit, et kanduda tagasi Tartusse ning hakata siinsete inimeste elu mõjutama.

Harrastusajaloolasest paberiuurija (märksõnaks "vesimärgid") Eino Aaro­ni esimest kohtumist selle raamatuga Saksamaa arhiivis on kirjeldatud nii:

"Kui ta aeglaselt kaitsva ümbrise eemaldas, tuli nähtavale rohekas, justkui sametisse nahka köidetud raamat. See tundus oma suuruse kohta liigagi raske ning kui sõrmed seda puudutasid, siis oli tunne, nagu oleks puudutanud müüri või tänavakivi. Raamat oli väga tugevalt kohal ja paistis, et ta suudab enda eest erinevates olukordades küllalt hästi seista." (Lk 58.)

Suudab tõesti. Erinevalt inimestest, kes selle raamatuga liiga tihedasti kokku puutuvad.

Raamatu tiitellehele on trükitud embleem, mis kujutab teede ristumiskohas seisvat narri, torupill kaenlas. Keskmisele rajale osutab tiivuline surm.

Kuna romaani viimases peatükis suundub peategelane Joonas keskteele, siis on tema saatusega kõik selge: Joonasest saab ilmselt järjekordne teadmata kadunud inimene, üks nendest neljakümnest, kes meil iga aasta jumal teab kuhu haihtuvad. Ent müsteeriumiks jääb Maiuse teos — on see siis infernaalne või ei ole?

Autor annab ise põhjust selliseks kahtluseks, sest 3. peatükis kõnnib paberiuurija Eino ajalooarhiivi päästma paberivabrikusse saatmise eest seda, mida veel päästa annab, ja kohtab tagasi tulles Kuradisilla (sic!) juures täiesti bulgakovlikku tegelast: "Mees oli lühikest kasvu, torkivate hele­siniste silmadega, ruudulise särgi ja viigipükstega. Ta vaatas midagi ütlemata Einole otsa, vangutas pead ja lõi siis talle rusikaga näkku. Käis raksakas, Einol pudenes kast paberitega käest ja ta kukkus pikali. Löök oli nii tugev, et esimese hooga läks tal silmade eest täiesti mustaks, justkui polekski tema põske tabanud luust ja lihast käsi." (Lk 34.)

Saatanlik tegelane — puudub vaid äranäritud kanakoib pintsaku rinnataskus — võtab ette Einot hoiatada, et ta selle asjaga edasi ei tegeleks, ehkki hoiatus läheb tühja, sest muidu poleks sellest kõigest saanud romaani: Eino jätkab uuringuid, ning tõmbab lõpuks õnnetusse ka ühe armsa ja targa Mirjami-nimelise tudengiplika, kes saadetakse arhiivis vanapaarile appi.

Kes või mis on see jõud, keda Eino Kuradisilla juures kohtab? Deemon, kes tahab teda hoiatada kohtumise eest ühe teise, Titivilluseks nimetatud deemoniga? (See on anekdootlik trükiveakurat, kelle tõttu satuvad raamatutesse apsakad, kuid tema võimuses on ka muuta jumalikud tekstid saatanlikeks, pöörates kõik pea peale, perverteerides, vahetades plussid miinusteks.) Kas infernaalsetes sügavustes või paralleelmaailmades tegutsevad tõesti konkureerivad jõugud, kes võitlevad siinpoolsuses kohmitsevate inimmutukate hingede pärast, nii et kui üks tahab inimest võrgutada, siis teine püüab teda hoiatada, olgu või kasteediraksakaga mööda lõugu?

Muidugi ei pea romaani autor kõike ära seletama, aga mõned asjad siiski võiks, ja see asi on just nende killast, mille lahtimuukimiseks võinuks anda pidepunkte.

Fridenthali eelmise Tartu-romaaniga "Mesilased" kokku puutunud lugeja teab, kui mõttetihedat teksti see autor toodab, kõigel on mingi tähendus ja otstarve.

Mina muutusin ülimalt tähelepanelikuks 2. peatüki alguses, kus tegevus toimub kellegi üliõpilase erakas: juuakse odavat veini, vaieldakse asjade üle, "mida keegi äsja loengutes kuulnud oli", peategelane Joonas karjub "midagi hermeneutilise filosoofia ja eriti Gadameri kohta, kui ta nägi seda tüdrukut" (lk 13), oma tulevast armastust Mirjamit.

Vaidlused jätkuvad. Mängu tuuakse fraktaalse geomeetria isa Mandel­brot, Yeatsi "The Song of Wandering Aengus" ja lõpuks Indrek Hirv, kelle luuletuse "Ma kordan, aiva kordan nagu narr…" saatel jääb Joonas lõpuks magama.

Friedenthal ei too ära kogu Hirve luuletust, aga kui ta seda teinuks, siis lugenuks me luuletuse viiendast reast: "mu hinge uuristad sa inglikeeli"; siin tuleks romaani pealkiri esimest korda jutuks, aga tehakse seda implitsiitselt, selle vihje tabamiseks peab olema väga hea eesti kirjanduse tundja.

Tundub, et XX sajandi lõpus elav Mirjam, kes Joonase kõrval unes nohiseb, ongi "inglikeelne" uuristaja.

Ent inglite keele leiutajaks on selles romaanis XVII sajandi õpetlane Salomon Maius, kelle elukaaslasene — sama mõistatuslik nagu Vargamäe Krõõt — on keegi Maria-nimeline naine. Nimi Maria on mõistagi juudi nime Mirjam kristlik derivaat. Me võiksime oletada, et Maria-Mirjam on üks ja sama isik, aga võime vabalt selle võimaluse ka kõrvale heita. Autor ei sunni meid millekski, ta jätab meile tõlgendamisel vabad käed, sest miks muidu kõlab 2. peatükis "hermeneutiline filosoofia" ning "Gadamer". Tekstide tõlgendamine pole mingi range positivistlik teadus, tekstide tõlgendamisel ja nende tõesuse üle otsustamisel lastakse käiku elukogemus, maailmavaade, igasugune muu subjektiivsus.

Ja tõepoolest — Salomon Maiuse deemonlik raamat näikse mõjuvat vaid teatud inimestele, ülitundliku Joonase asjalik-maine töökaaslane Siim jääb sellest täiesti puutumata. Ratsionaalne Siim ei maga, ta ei rända unenäolistel maastikel nii nagu peategelane Joonas, kes vajub unne juba oma isikliku ajatelje alguses.

"Uni oli alanud juba ammu enne, aga alles nüüd sai unenäoline maailm endale õigustuse. Nüüd võis magama jääda, niimoodi sobis." (Lk 25.)

Sobis. Või siiski mitte. Kohati kisub kogu asi õudusunenäoks, mis ketrab ühte ja sama motiivi erinevas sõnastuses. Fraktaalgeomeetria, nagu autor ette ütleb. Eesti Entsüklopeedias on märksõna "fraktaal" kohta selline seletus: "keeruline, näiteks konarlik geomeetriline kujund, mida saab osadeks jaotada ja mille osad on suure kujundi vähendatud koopiad."

Friedenthali romaani struktuur ongi fraktaalne. Faabulat koos hoidva raamatudeemoni nimi Titivillus kõlab otseselt alles 129. leheküljel, kuid peidetud kujul on see seal algusest peale: noored kohtavad toomkiriku tornis mõistatuslikku torupillimängijat, kelle nimi on Villu; seesama torupillimängija annab aastaid hiljem Joonasele ja Siimule üle paberiuurijate arhiivi, mille ta koos naabrimees Tiiduga on päästnud. Tiit pluss Villu võrdub Titivillus.

Kui romaanis esineb ükskõik milline nendest nimedest, siis lugeja juba teab (khm, teab teistkordsel lugemisel), et deemon on lähedal, ta tegutseb. Enamgi veel — kui mängu tuleb "villiseks" nimetatud maastikuauto, mida juhib nimetamata jäänud mees, siis on ka see ilmselt vihje deemonile. Titivillus kargab nagu kurat mängutoosist välja, aidates süžeel edasi minna. Võimalikest eeskujudest. Filmikunstist leiab paralleeli psühholoogilise õudukaga "Ring", kus jubedate sündmuste vallandajaks on videokassett, mis tahab, et teda vaadataks ja antaks edasi aina uutele ohvritele.

Mulle meeldiks siiski mõelda, et Tartu ülikooli raamatukogus töötav Friedenthal on kuidagi mõjutatud eesti rahvapärimuses esinevast seitsmendast Moosese raamatust, mida on paljud otsinud, seda on nähtud siin kui seal (ja isegi Joosep Toots proovib seda Lutsu tahtel üles leida), aga päriselt pole seda keegi kätte saanud võtta, ja parem ongi, kuna selle sees olevad võlusõnad annavad raamatu omanikule liiga suure võimu.

Eco "Roosi nimi" keerleb ühe Aristotelese raamatu ümber, mis on samuti kunagi olemas olnud, kuid millest pole säilinud ühtegi eksemplari, ehkki tolle konkreetse kloostri raamatukogus on see olemas ja põhjustab mõrvade seeria.

Inglitekeelne teoloogilis-filosoofiline traktaat paneb inimesed lihtsalt kaduma.

Ma ei tea, mida tahab Friedenthal selle kõigega öelda. Et raamatutel on hirmus vägi? Aga see oleks kuidagi triviaalne.

Muidugi on Tartu unenäod ka minu elus mänginud suurt rolli, ja ma olen osalenud ajaloolaste-teoloogide-filoloogide seltskondlikes üliõpilasmängudes, raamatuinimene olen ma ka, nii et ei ole minust "Inglite keele" objektiivset arvustajat, sest kõik on kuidagi oma ja lähedane. Aga eks sellise subjektiivsuse loa anna Friedenthal juba raamatu alguses, kui ta paneb üliõpilased vaidlema Gadameri ja tema hermeneutika üle. Äkki romaan "Inglite keel" ongi õppematerjal hermeneutika mõiste selgitamiseks?

Ning lõpetuseks: see on ka täiesti arvestatav seletuskatse küsimuse puhul, mis juhtub jäljetult kadunud inimestega.

Artikkel ilmunud Loomingus.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Looming



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: