Ilona Martson: 5 mälestust 1990ndate kunstielu trendidest ({{commentsTotal}})

Külaliskriitik Ilona Martson Luulelahingu 5. saates 1.02.2014
Külaliskriitik Ilona Martson Luulelahingu 5. saates 1.02.2014 Autor/allikas: Ülo Josing

Kuidagi läks nii, et sattusin üheksakümnendatel Eesti Päevalehe toimetuses töötades õige sageli külastama näituseavamisi. Tookord ilmus ju kaks korda rohkem ajalehti kui praegu, ja kultuurikülgedel oli ruumi rohkesti. Keegi pidi selle täis kirjutama.

Erinevalt tänapäevast oli toona enam-vähem reegliks, et näituseavamisel käivad reporterid, kes intervjueerivad kunstnikku, kusjuures ikka mitme lehe juurest. Ja oli iseenesestmõistetav, et LISAKS kunstniku intervjuule ilmusid mõni aeg hiljem ka arvustused, mille oli kirjutanud mõni kunstikriitik. Reporter pidi näituseavamisel olema madalam kui muru, esitama podinal kunstnikule kolm valveküsimust, ja pärast koos fotograafiga uttu tõmbama, et õige näituseavamise jõmin ometi alata saaks.
 
Performants 
Üheksakümnendate alguses oli enam-vähem reegel, et vähemasti Tallinnas pidi kunstinäituse avamisel toimuma performants. Mingil Kunstihoone ülevaatenäituse avamisel tassisid jõulisemad meeskunstnikud pea kohal kanderaamil üles terve seakere. Raoul Kurvitz toppis kala sinist värvi täis ja lasi sellel siis pidulikult enesele peale voolata. Siim-Tanel Annus mängis kogu aeg tulega. Ja tagatipuks avas Navitrolla Vaal galeriis ühes näitusega ka iseenda veresooned. Ta ütles, et protestis nii selle vastu, et ülejäänud skeene teda ei tunnista, aga skalpell oli nüri ja verd nirises paberile halvasti.
 
Raoul Kurvitz saatesarjas "Eesti nüüdiskunst" (esimest korda eetris aastal 1990).
 
Kontseptsioon
Muidugi, mõnedel näituseavamistel performantseid polnud, seal pani kunstnik lihtsalt oma maalid-fotod-kollaažid või mis tal oli, seinale, kutsus sõbrad vaatama, pakkus veini, juustu ja viinamarju. Mingil hetkel panin tähele, et teoste kõrvale on siginenud A4 formaadis printerist väljalastud paberitükid, mille nimi oli Kontseptsioon. Enamasti oli Kontseptsioone piinlik lugeda, see oli ajuvabalt sügavmõtteline soga. Muide, intervjuud andes rääkis seesama kunstnik üsna mõistlikku juttu ja ainuke seletus, miks seda Kontseptsiooni tarvis läks, oli, et aeg nõudis.

 
Navitrolla verega mängimise performance rühmituse "Lüliti" näitusel Vaal galeriis saatest "Eesti noor kunst", kus rühmitust kommenteerib ka Eha Komissarov. Video vaatamiseks kliki pildil.
 
Kuraator 
Kahjuks said kunstikriitikud ruttu pihta, et nemad oskavad Kontseptsiooni tekitada palju paremini kui kunstnikud, ja kvalifitseerusid kärmelt ümber kuraatoriteks ja asusid ise vägesid juhatama. Kunstnikele selline asi üheksakümnendatel eriti ei istunud, kui kuraator polnud just sinu sõbramees. Praegu, näib, on pikapeale kuraatoritega ära harjutud. Ei ole enam ammu ühelegi kunstnikule tulnud pähe kuraatorilt küsida, et mina, näe, teen tööd ja näen vaeva, aga mida sina, vana, siin krõbistad...
 
“Siim-Tanel viib tapva kuumuse all ränkraske vaevaga eesti kunsti maailmakaardile,” kirjutas Ants Juske uhkelt 1997. aastal Eesti Päevalehes, kui Eesti osales esmakordselt suurüritusel nimega Veneetsia biennaal.
 
Palju uusi moesõnu
Kuraator, nagu ka kontseptsioon, trend ja performants olid välismaa sõnad. Varasemal kümnendil neid üldiselt ei kasutatud. Uusi sõnu tuli meie kunstiellu Läänest teisigi. Ma ei hakka tooma kulunud näidet kunstiteadlastest, kelle sõnavara postmodernistlik teooria lootusetult tuksi keeras – eks näiteid ole teisigi. Mäletan, kui Tallinnas oli EstFem ja ma intervjueerisin üht Norra (mõistagi feministlikku) naiskunstnikku, kes oma loomingus käsitles buliimiat ja anoreksiat. No ei tiadnud eesti inime, mes asjandused need on! Aga näe - tasus heaoluühiskonnal meie õuele potsatada, kui feminism, buliimia ja anoreksia olid kohe platsis. Welcome!
 
Kes siis 1990ndatel avokaadost midagi kuulnud oli? Rainer Vilumaa mõistis Peeter Seppingu Vaal galerii näitust arvustades igatahes praeguse hipsterite lemmiku hukka.

Kui Päevaleht kirjutas, et keegi välismaalane (oli vist Jorma Hautala?) olla Kunstihoone veidraid pilte täis riputatud, keegi neist õieti aru ei saa, ainult kunstiteadlased lasevad spagaati, kutsuti toonane Päevalehe kultuuriosakonna juhataja Annika Koppel Eesti Kunstnike Liitu vaibale ja sõimati sõna otseses mõttes läbi. Et kirjutavad siin kunstist ka...igasugused!
 
Kolm põlvkonda kunstis: Mari Sobolev (Kartau), Ants Juske, Raul Meel 1996. aastal saatesarjas "Ars et vita". Video vaatamiseks kliki pildil.
 
Aga kui asi ei puudutanud „igasuguseid“, kiskles kunstirahvas omavahel ikka mõnuga. Milline kära tõusis siis, kui 1992.a sügiseselt ülevaatenäituselt näituselt lükati tagasi Arrak, Okas, Elken ja Leis, et näituse kujundaja (sic! veel mitte kuraator) Urmas Muru ja tema sõbrad (Peeter Pere, Raoul Kurvitz ja Maria-Kristiina Ulas) vabalt möllata saaks. Või siis Ants Juske ja Toomas Vindi läbi kümnendi kestev monumentaalne tüli, mis tipnes romaanide romaaniga „Lõppematu maastik“. Samas, taas – kui „asjatundmatud“ literaadid ründasid Jaan Toomikut või Raul Meelt – vastavalt siis kui „purkisittujat“ või „lipurüvetajat“, sööstsid kunstikriitikud üksmeelselt nende kaitsele: „Meie mehi pekstakse!“

Praegu, paistab, on „ülbed“ üheksakümnendad taas pjedestaalile tõstetud – ilmselt nostalgiast kadunud aja järele, Ent lähemalt paistis kõik palju proosalisem. Eesti kunstielu konnatiigis olid küll mõnikord päris kõvad tormid, aga paras annus naivismi ja üle ääre ajavat edevust oli selle kõige juures ju ka. Oli, nagu heas teatrietenduses – sai nutta ja sai naerda. Selline aeg.
 
Artikkel ilmus Kaasaegse kunsti uudiskirja rugriigis "Kollane".

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Kaasaegse kunsti uudiskiri



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: