Neijardti raamat on vist tänapäeva indiaanikultuuris enam-vähem tüvitekst?

Ave Oit: "Black Elk jutustab" on üks kõige tuntumaid raamatuid, siis mis tutvustab väga ehedalt indiaani maailmavaadet, kultuuri, seda vaimsust ja väga ausalt ka just indiaanlaste poolt vaadatuna seda ajalugu. See raamat on olnud indiaanlastele endale seitsmekümnendatest alates oluliseks teejuhiks enda õiguste eest võitlemisel ja ka traditsioonide taastamisel. Black Elk, kes on lakota indiaanlane, kes kujunes ka pühameheks, jutustab oma elu lõpus juba vana mehena enda elu kaudu terve, võiks öelda, indiaani rahva ajaloo. Ta räägib tegelike juhtumiste kaudu hästi avatult ja siiralt ja vahetult ja enda silmade ning taipamiste kaudu kõigist nendest olulistest juhtumitest, mis 19. sajandi teisel poolel toimusid ja see oli just see aeg, kus olid indiaanlaste suurimad võitlused valgetega, kus see kõik kulmineerus kurva reservaatidesse paigutamise ja õiguste äravõtmistega.

Kuidas raamat on kirja pandud, on see ilukirjanduslik jutustus ajaloo sündmustest?

Black Elk jutustab lugusid enda elust, need on käsitsi algselt kirja pandud John Nejihardti poolt ja hiljem need käsikirjad trükitud üks ühele. Need on vahetud, Blacki Elki enda silme läbi ja tema enda sõnadega, et mida tema nendes situatsioonides nägi või taipas. Need on ääretult ehedalt, ilukirjanduslikult kirjeldatud lood, aga autor on juurde toonud ajaloolisi fakte, ja seal on ka palju huvitavaid viiteid, et kus täpselt midagi toimus, kes oli täpselt kes, nii et selles mõttes ta on ka täitsa hästi dokumenteeritud ja ülevaatlik.

Mida see raamat eestlastele tähendab? Indiaanikultuur on meile südamelähedane olnud.

Väikerahvana me armastame ja hindame indiaanikultuuri kõrgelt. See on meiega küllaltki sarnase ajalooga. Aga indiaanlaste puhul on võõra võimu poolt anastamise aeg olnud palju lühem ja see on käinud palju kiiremini. Black Elki raamat räägib tervest sellest perioodist, kui lakota indiaanlaste juurde alates 19. sajandi keskpaigast esimesed valged hakkasid tulema kuni 1890. aastani, mis lõppes kuulsa Wounded Knee lahinguga, mille kohta öeldakse, et see oli terve indiaani rahva jaoks tegelikult ühe ajastu lõpp ja hoopis uue ajastu algus. See raamat toob tõeliselt vahetult esile paljud olulised väärtused, mis puudutavad eestlasi ka täitsa otseselt.

Millist maailmapilti raamat kannab?

"Black Elk jutustab" kirjeldab seda sügavamat maailmavaadet, mille järgi ta väikse poisina hõimuvanemate poolt üles kasvatati, teadmata midagi valgetest inimestest. Ta ei olnud umbes viieteistaastaseks saamiseni ühtegi valget inimest elus näinud, ja see raamat näitab terve maailmapildi muutumist. Kui lakota indiaanlaste ja ka teiste indiaani rahvaste jaoks kõik neid ümbritsev oli hingestatud ja püha, ja inimene suhtus ümbritsevasse austusega, ja püüdis elada sellega kooskõlas seda kahjustamata, siis raamat räägib ka muutusest sellesse olukorda, kus me täna elame, kus on vastupidi, et inimene on kõige ümbritseva kuningas ja kasutab seda enda hüvanguks ja kirjeldab ka seda erinevust, et millised olid indiaanlaste pealikud, et kuidas selliseid inimesi juba väiksest peale märgati, kuna neil oli häid omadusi oma rahva jaoks.

Sellised inimesed tõsteti esile ja pandi ka juhtivatele kohtadele. See on suur erinevus tänapäevaga, kus sageli kõrged juhid on hoopis enesekesksemad ja vaatavad palju isekama pilguga kõigele sellele, mida nad juhivad.

Milline oli Black Elki esimene kokkupuude valgetega?

Black Elk väikse poisina ei olnud ühtegi valget inimest näinud, aga ta teadis, et nende maale on tulnud inimesed, keda nimetatakse wasichu'deks ja kes olid teistsuguse väljanägemisega kui indiaanlased. Sõna tegelik tähendus oli "see, kes võtab parema osa lihast endale". Ja see tema raamat tuletab seda korduvalt meelde, et noh, kuidas me siis nimetasime neid inimesi, kes meie maale tulid?

Sa käisid ka ise kandis, millest raamat jutustab.

Eelmise aasta suvel oli õnne käia Lõuna-Dakotas, ja Lõuna-Dakota ning Põhja-Dakota on need osariigid Ameerika Ühendriikides, kus lakota indiaanlased elavad. Kokku on seitse lakota hõimu, mis moodustavad ühe suure lakota rahva. Nad elavad iga hõim eraldi tänapäeval oma reservaadis.

Ja kuna see on see kant, kust on pärit kuulsate lahingute lood ja kus on olnud kõige kuulsamad auväärsed pealikud nagu Sitting Bull või Crazy Horse või seesama Black Elk, või ka Red Cloud ja mitmed teised, siis mul oli ammune unistus näha seda tasandikeindiaanlaste maad oma silmega. Sealtkandist on pärit ka indiaanlaste püstkojad või tipid ja see oli see kant, kus piisonid vabalt elasid ja lakota rahva kõige olulisemaks elatiseallikaks olid.

Käisin täpselt nendes kohtades, millest Black Elki raamat jutustab. Ka seal, kus toimus Wounded Knee lahing, kus tänapäeval on Pine Ridge'i indiaanlaste reservaat, ja ka teises tähtsas lahingupaigas, kus oli Little Bighorni lahing, kus indiaanlased esimest korda tõeliselt võitsid valgeid. Tahtsin oma silmaga näha, mis seal tänapäeval on, sest olin kuulnud, et see paik on kõige vaesemate piirkondade hulgas Ameerika Ühendriikides ja sotsiaalsed ning majanduslikud probleemid on ühed kõige raskematest.

Seda kõike oli seal tõepoolest näha, seda tohutut mõju sellele kultuurile ja nendele inimestele, see oli midagi ülimalt kurba, mida ma seal nägin, aga teistpidi seal oli ka häid ja edasiviivaid asju. Indiaanlased on juba 80ndatest aastatest taaselustamas oma tseremooniaid, kui võeti vastu indiaani usuvabaduse akt ja sestpeale võib teha täitsa ametlikult Ameerika Ühendriikides lakotadelt pärit ühte kõige pühamat rituaali: päikesetantsu. Meil oli võimalus osaleda ja selle kaudu ma nägin, et seal nagu fööniks tõuseb tuhast, et on olemas need inimesed, kes kannavad seda tõelist vaimsust ja pärandust edasi ja aitavad teisi raskest seisust tagasi õige raja peale.

Sealtsamast Wounded Knee lahingupaigast tõime kaasa ühe pühast salvei taimest tehtud tipikujulise kaunistuse, kus on peal indiaani rahva kodu ja lakotade neli värvi. Ostsin selle ühe väikse indiaani poisi käest, kes Wounded Knee kõige kurvema lahingu paigas väraval müüs, et natukegi elatist teenida, ja elavalt rääkis. Tal oli kaasas mapp fotosid ja jooniseid ja pilte sellest, kuidas 70ndatel tema vanaema osales indiaani liikumises samas seltskonnas, kes võtsid tagasi valgetelt Wounded Knee lahingupaiga eest hoolitsemise.

Kuna see poiss kõigest sellest rääkis nii siiralt ja vahetult, ja näitas, kus ta vanaemaga elab, siis me vist ostsime kõik need esemed ära, mida ta müüs.