Arvustus. Warpaint tantsib oma pilli järgi
Uus plaat
Warpaint
"Heads Up" (Rough Trade)
8/10
Los Angelese nais-indie-kvartett Warpaint tuuritas 2014. aasta algul väljastatud omanimelist ja paljukiidetud teist plaati poolteist aastat. Tuuri lõppedes - ja mitmed kontserdid olid suisa väljamüüdud - võeti aeg maha ja keskenduti kõrval- ja sooloprojektidele. Trummar Stella Mozgawa ühines Kurt Vile'i bändiga, bassimängija Jenny Lee Lindberg salvestas sooloalbumi "right on!" jennylee nime all, laulja-kitarrist Theresa Wayman lõi kampa Sarah Jonesiga Hot Chipist, et moodustada BOSS, teine laulja-kitarrist Emily Kokal tegi koostööd Paul Bergmanniga.
Kui neli naist taas kokku tulid uue materjali loomiseks, oli algne idee väljastada singleid. Aegamõõda otsustati siiski teha uus album, mille jaoks kulutati seekord vähem aega võrreldes teise, omanimelise albumiga. Taas ühendati jõud Warpainti esimest EPd produtseerinud Jacob Bercoviciga ("Warpaint" produtseeriti Floodi abiga). Samuti otsustati muusikastiilis kui mitte muutusi teha, siis tuua rohkem esiplaanile teatud elemendid, mis ehk varemgi eksisteerinud. Lubati tantsulisemaid või vähemalt rohkem lööke minutis sisaldavaid rütme. Ja tõsi, augustis välja lastud "New Song" oli üsna julge samm tantsupopiterritooriumile, mis üllatas kuulajaid, kes olid tuttavad "Warpainti" unenäopop-saundiga.
Õigupoolest olid teatud R&B ja hiphopi mõjud olemas ka "Warpaintil" ja seeläbi eristus Warpaint paljudest teistest feministlikest ja/või naistest koosnevatest indie-bändidest. "Heads Up" toob need allikad aga rohkem esiplaanile. Võiks ehk öelda, et "Heads Up" on Warpainti popiks mineku plaat. Taoline suunamuutus võib kätkeda teatud ohte ja libastumisi. Mõne puristi solvumine on vältimatu, ent üldiselt on Warpaint suutnud hoiduda maitselibastumistest. Säilitatud on teatud warpaintilik atmosfäärsus helitekstuurides, aga rõhutakse vähem kitarridele ja rohkem gruuvidele ning bändi vokaalikeemiale. "Whiteout" avapala ja teise singlina (vaadake alt kontsertversiooni) on igati sobiv indikaator Warpainti uuest lähenemisest. Mozgawa leidlikud trummikäigud on laitmatu vundament, vokaalid vahelduvad sulnite harmooniate ja dramaatilisemate soolokohtade vahel, instrumentatsioon maitsekalt välja peetud.
Ainuüksi selle loo põhjal võiks öelda, et Warpaint kannab suunamuutuse auga välja. Aga puhast kulda tuleb edasigi. "So Good" jämmib oma diskogruuvi peal üsna rajult, lugu kujutaks vabalt ette kuuest minutist pigem pikemana kui lühemana. Sealt edasi tehakse kõrvalepõige dub'i ("Don't Wanna"), haaratakse akustiliste kitarride järele ("Don't Let Go") ja kombineeritakse produktsioonis Björki ja hiphoppi ("Dre"). Eklektikast puudu ei tule, Warpainti ühe vao kündmises tüdimuseni süüdistada ei saa. Isegi "New Song" (soovitaksin ausalt kuulata seda pigem albumikontekstis kui omaette) mõjub positiivse vibratsiooni poolest hingestatult, miskit pole siin võltsi ega kalkuleeritut. Õnneks Warpaint polegi kalkuleeriv bänd, tegelikult nad oleks äärepealt selle pala kõrvale jätnud, kuna nelikul puudub raadiomeelne mentaliteet.
Tiitelpala, mis algab klaveriga ja võtab seejärel üles raju postpungitempo, näitab, et Warpaint pole ansambel, kes oleks valmis reetma oma pungi ja indie-skeene ideaale. "Heads Up" tervikplaadina lihtsalt on argument, et tänapäevasel indie-artistil võib neid ideaale olla mitmekesisel määral. Lindbergi postpungi mõjudega bassiliinid komplimenteerivad Mozgawa osavaid ja gruuvivaid trummikäike läbi terve albumi, ükskõik, mis žanre terve bänd ka ei harjutaks. Ka minimalistlik akustiline lõpulugu "Today Dear" annab alust arvata, et hoolimata sellest, mis on lugude BPM-näidik, tantsib Warpaint ainult omaette pilli(de) järgi.
Toimetaja: Valner Valme