Kaks aastat tagasi ütlesin bändi eelmise kauamängiva kohta siinsamas kultuuriportaali plaadirubriigis "... ei lähe käima!" või midagi seesugust. Samas ei saa märkimata jätta, et koduse rockmuusika areenil on Elephants From Neptune ikkagi esimese suurusjärgu tegija.

Meenub, et ükskord, mõned kuud tagasi, sõites paari muusikust sõbraga Lõuna-Eestisse, oli ka juttu nende potentsiaalist, seni kasutamata võimalustest ning absoluutse tipu vallutamisest (Eesti kontekstis), mida me naljatamisi kutsusime Padari ja The Suni troonilt kukutamiseks. Tõsi – The Sun, nagu ka paljud teised publiku- ja plaadimüügiarvu poolest edukad artistid (jätkuvalt koduses kontekstis) on eestikeelsed, mistõttu lihtsam n-ö masse haarata ja peale lennata. Samuti on neil ette näidata vähemalt üks SUUR HITT! Mis siis, et paljudel juhtudel lihtne ja ehk ka muusikaliselt mittemidagiütlev, kuid seevastu meeldejääv ja kaasa ümisetav! Ühesõnaga, rääkides potentsiaalist, rääkisime kaude ka tahtmisest meeldida ja kokkuleplusest.

Nüüd plaadist "Oh No". Mida enam ma seda kuulan, seda rohkem on mul hea meel, et EFN ajab jätkuvalt oma rida. Etteruttavalt ütlen, et läheb ka käima! Avaloost saati on tunda, et muusika kõlab võimsalt ja on tehtud mõtte ja südamega. Säilitades sealjuures rockile omase "muusika average Joele" puute. Tempo on peal, lugudes on ootamatud ja õnnestunud käiguvahetused, vokaal on tugev ega kao tagaplaanile. Ainsana langeb tervikust välja eelviimane lugu "Can't Take It More", aga siin on tegu juba minu isikliku norimisega. Mulle lihtsalt ei meeldi ballaadid. Õnneks on skip-nupp.

Aga! Selle plaadiga, eriti viimase looga "Roadkiller", andis EFN pisut aimu, et ka psühhedeelne rock sobib neile mängida küll. Siin loos ja plaadil tervikuna on seda vähe, loetud sekundid, aga see-eest maitsekalt.

Seega – ma ei ole kindel, et sellelt plaadilt tuleb see SUUR HITT. Mis on iseenesest hea – plaat on tänu sellele terviklik ja ühtlane (peaaegu).

Ootan uusi üllatusi. Tänane annab kindlust, et need on tulemas!