Debora Vaarandi 100. Aja sügavusest mõeldes
"Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus." Nii ütleb oma mälestustes Debora Vaarandi, kelle 100. sünnipäeva esimesel oktoobril tähistatakse.
Tasub tagasi mõelda. Kui luule ei ärata enam elule, kui luuletaja elu ei ärata arutelule, siis oleme minetanud midagi inimesest.
Paljas inimene
1972. aasta mais seisab üks pikajuukseline noormees inimsumma keskel Tallinna reisisadamas, et pääseda liinilaevale "Tallinn", tegeliku nimega "Tallin". Ta on hämmelduses. Esimest korda elus välismaale! Piltidel nähtud ja juttudest aimatav Põhjala on käeulatuses, aga noormees ei ole kindel, et ta unistuste maale pääseb. Teda on küll valitud kunstiinimeste delegatsiooni, ta on soome keelt õppinud juba kuueteistkümnendast eluaastast veel enne ametlikke õpinguid, aga suletud nägudega mundrimeeste ees seismine kitsas umbses ruumis on teravas kontrastis kujutlusega avara taevaga maailmast. Oodatakse midagi, mida, ei tea. Summ ei lagune, järjekord ei liigu.
Noormees süveneb enda ees seisva naise vaatlemisse. Naisel on seljas hallikas vististi impregneeritud mantel. Tal on mustad kaunid juuksed, mis võiksid tuules uhkelt lehvida. Niisugune on piltidel Lydia Koidula. Noormehel on veidi ebamugav. Temal on seljas tagasihoidlikud kohaliku meistri tehtud rõivad, millest ta usub, et teda arvatakse välismaal kohe teatavasse omaette inimgruppi. Korraga seisavad naise juures kaks mundris meest ja naine viiakse kõrvale. Mõne aja pärast pääseb naine tagasi, ta on paljapäi, juuksed veidi sassis. Seejärel algab laevale minek.
Kui laev mõni päev hiljem oma liinilt taas kord Tallinna on jõudnud ja reisijad läbipääsupunktist linna läinud, peab noormees ootama. Aeg läheb. Ta jääb läbipääsupunkti päris üksi. Kahe tunni jooksul jõuab paljugi mõtelda. Talle meenub naine, kes oli Soome sõites läbi otsitud. Kas nad võtsid ta paljaks, et tal nii kaua läks...? Rahvakirjaniku! Sellesama süsteemi ühe kehtestaja...? Ta ei olegi siis süsteemi silmis midagi muud, kui tühipaljas keha, bioloogiline ühik?
Lõpuks on mundrimehed noormehele piiri taga kingitud plaadihunniku läbi kuulanud, raamatud läbi lugenud ja noormees saab loa koju minna. Aastad lähevad. Riik saab jälle vabaks. Plaadid ja raamatud on riiulis. Laev, mis kunagi kandis venepäraselt nime "Tallin", lõigatakse Kalasadama kai ääres pärast sajandivahetust vanarauaks. Naine lahkub siit ilmast aastal 2007. Ja saab aastal 2016, kui tähistatakse tema sajandat sünnipäeva, oma mälestuskuju.
Aken
Aken avaneb otse merele. Kadrioru pargiservalt on näha, kuidas laevad kaugelt tulevad, randuvad ja jälle silmapiiri taha kaovad. Siis lõhutakse ranna pool vana korralik kivimaja maha ja ehitatakse asemele neli modernset vanglahoonete moodi halli kasti. Hooned ei ole eriti suured, aga neid kaunistavad suurejoonelised sildid nagu kusagil välismaa suurlinnas: East, West, North ja South. Laevu enam eriti ei paista, kui ehk ainult läbi mereäärsete puude võrade, kui nad öiti tulede särades korraks silma rõõmustavad. Aga sedagi üha vähem.
"Selle maja ülemise korruse aknast avanes võrratu vaade üle pärnalatvade kaugele merele. Paistis ka natuke sadamat oma kraanadega ja aeg-ajalt kostis aurikute kumedaid vilesid." Nii on maja kohta öelnud Debora Vaarandi. Siin majas Kadrioru serval kirjutas ta 1959. aastal ilmunud luulekogu "Unistaja aknal" luuletused. Astusin lihtsate asjade juurde, toetusin lihtsale heale... See luuletus ilmus algselt Loomingus aastal 1957. Oli alanud vägisi sisendatud ühiskondliku illusiooni üleüldine murdumine.
Nähtavaks sai suur värskendav hoovus. See ilmus selsamal aastal üksteisest sõltumatult esikraamatutega trükki pääsenud noorte tegijate Lehte Hainsalu, Kalju Kanguri, Adolf Rammo, Valeeria Villandi ja Ilmi Kolla elutundeilmutuste näol. Ja siis kohe Ellen Niidu, Jaan Krossi, Ain Kaalepi luuleuuenduslikkusega. Ja kohe ka kassetlaste Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Viivi Luige, Hando Runneli ning teiste tulijate iseseisvuse näol, mis juba elunägemise aluste poolest kõigest varasemast erines.
Siit majast on hea olnud vaadata mere poole. Kas inimene, kes ei ole elanud Stalini ajal, saab üldse täiel määral mõista, kui sooja, kui vägeva puhastava hoovuse tõi ametliku ideoloogiaga küllastatud kirjanduskeskkonda see äkiline mitmekihiline laine - kõige algelisem tõerääkimine, rõõm inimlikust olemasolust, vaimsuse taasavastamine ning eesti oma elu taas nähtavaletulek?
Sildid
Kogu siinne kaldaäär ehitatakse ümber. Vanasti olid siin Kadrioru serval nagu mujalgi linnas akende taga "hellitust ootavad tuvid", nagu on nende kohta öelnud Debora Vaarandi oma luuletuses, mis vihjab inimese igikestvale vajadusele olla armastatud. Aga tuvisid akendel ei ole siin juba ammu. Pargilinde on vähe. Kajakaid veel on, aga ka mitte enam nii palju. Jätkub küll möödakäijaid, kes uudistavad silte ukse kõrval, mis neile suuremat midagi ei ütle.
Debora Vaarandi nimega silti sel majal ei ole. Tõsi, vaevalt oleks ta sellega nõustunud. Ta ei olnud seltsimees proua Vaarandi, vaid lihtsalt Debora. Kuidas oleks armastusväärse olemise, avala naeratuse ja suurejoonelise loominguga inimest teisiti saanud kutsudagi? Mis siis, et ei ole silti! Võib-olla nii ongi parem. Muidu ehk hakkab krestomaatsete teadmistega möödakäija tema elu hindma majaseinal ilutseva kroonuliku sildistuse järgi. Ja talle ei antagi luba olla eelkõige lihtsalt inimene, kes võib eksida, otsida ja leida midagi, mida poleks kunagi uskunud leidvat.
"Jah, ei pea sildistama, aga tahaks ikkagi aru saada, kuidas see kõik oli ja toimis," ütleb mulle tihtipeale vana sõber.
"Miks inimesed usaldasid süsteemi, mis neid iial ei usaldanud? Sest vähemasti algul, kehtestamise ajal paljud seda süsteemi ju usaldasid. Parteisse astus Debora Vaarandi juulis 1940 , kohe pärast Rahva Hääle toimetusse tööleasumist. Sellest on raske aru saada. Talle teatati, et tal seisab päevapealt ees parteisse astumine, anti aadress, ja ta läks ning astus! Hiljem nentis ta, et ta pole üldse "organisatsioonide inimene" ning tunnistas enda parteisse tõmmata laskmise täielikuks valesammuks. Ja seletas oma tegelikku eluhoiakut: "Mul oli oma aken, taevas linna ja mere kohal, pilved ja päike ..." Mis see on? Iseseisvusetus?
Aga 1944... Nad ei uskunud, et võib midagi nii hullu tulla - igapäevaahistamine ja laagrid? Vaarandi ütles selle kohta, et mis mõtteid sel 1944. aasta sügisel kellegi peas ringles või mis tundeid südame põhjas hoiti, teavad üksnes Issand ise ja XXI sajandi kirjatundjad. See kõlab natuke nagu kurvalt ja justkui natuke ka sapiselt."
Kuulan oma sõpra ja tunnen pistet rinnus: minu onu läks sel 1944. aasta sügisel tribunali alla, saadeti Baikali poole erilaagrissse, kus ta kuus aastat hiljem suri...
"Heauskne kaasasammuja? On see sildistamine? Enda sõnade järgi olnud ta arg, passiivne, suur kõhkleja, introvert, kes pole tõstnud häält, kui oleks pidanud. Aga süütu kaasasammumine, on see üldse võimalik? Järske sõnu välgub tänastes tagasivaadetes. Raskeid vestlusi peetakse. Tõde libiseb käest nagu kaval kala tagasi merre. Minevik teeb nõutuks, inimestel on selle ees hirm, ütleb lehes Peeter Olesk. Aga mille ees? Kas inimesed kardavad minevikust leida ühemõttelist tõde, mis purustaks nende illusioonid, hävitaks legendid? Kas kõik ajaloos on kahemõtteline ja variserlik?"
Mu sõber on ise istunud laagris.
Linnukesed raamatus
Sügis. Linnud lahkuvad parvedes. Vahel toon ma koju ka laenatud raamatuid. Tuttavatelt, raamatukogudest. Neist on tihtipeale näha mitte ainult kirjaniku, vaid ka lugeja elu: raamatuis on linnukesed, ristid, sulud, äärekriipsud, hüüumärgid, küsimärgid. Üks hüüab ja küsib, sest ei tunne ajalugu ja ei hakka sellesse süvenema, teine tahab iga hinna eest aru saada, mida talle kaugest ajast vaevukuuldava häälega öeldakse. Keegi ei loe raamatust teksti. Kõik loevad raamatust iseennast. Kedagi jääb miski vaevama, keegi lööb raamatu laksuga kokku ja vaatab mõtlikult tolmupilve, mis täidab toa.
Luuleraamatu arutlusel sajab küsimusi nagu rahet. Kas inimene ongi vastandlike häälte kokkukõla? Kas ühes inimeses on mitu inimest? Kas inimese meel, hing, vaim ja mõistus on üldse üheselt tõlgendatav ? Kas kogu ajalugu ei ole ühine õnnetus? Miks ühed leiavad, et neil on õiguse olla teiste ülekuulajaks ja kohtumõistjaks? Kas sellel on õigus, kes viskab esimese kivi? Kas keegi üldse on süütu? Kas see on voorus, kui jäädakse iseendaks? Kuulan ja võtan kuulda. Kui luule ei ärata enam elule, kui luuletaja elu ei ärata arutelule, siis oleme minetanud midagi inimesest.
Osa sellest, mis olnud, on nii jube ja nõme, et mõistus ei suuda seda seletada ja et ei taha raamatut käeski hoida! Ei taha uskuda, et tuled ka ise just sellisest ajast, ehkki oled sinna sündinud. Mis tundega loeb tulevik neid luuletusi? ütleb mulle vanadaam raamatukaupluses. Loeme ja loeme, aga ei ole mingit kindlust, et kõik see, mida nimetatakse tõeks, ei moondu meelelahutuslikeks libalegendideks ega kujune uueks valeks, viskab ülikoolimütsiga noormees. Inimesed lihtsalt otsivad, eksivad, unistavad, petavad end, ohkab vana õpetaja koolitunnis. Kui keegi loeb Vaarandi luule valikkogu "See kauge hääl", siis ei hakka teda vaevama need asjad, mis vaevavad neid, kes loevad läbi kogu ta loomingu algusest peale. Kõik üldistub, muutub uduseks ja jääb ainult kaunis ning õige, arvab raamatukoguhoidja.
Üks sõna
Kust ta siia sai - Näota Mees, advocatus diaboli? Tal on kime hääl.
"See "Eesti mullad"! Milline tundeküllane luuletus aastast 1964, eks ole? Vaarandi ise ütleb selle kohta, et kui ta kunagi kirjanike külaskäigul Saku maaviljelusinstituuti vaatas mullaproove, käis tal esimesena läbi pea: need on inimkudedena õrnad! Ja et sellest ihuliku läheduse tundest tema sees, mis tal muldadega olnud, tekkis võlatunne maa ees, nii et seda võlga pidi luules lunastama.
Aga näe, vaata, vaata! Äkki kadus ühest raamatust, valikkogust ära selle luuletuse viimane stroof: Endine partisan, valge kittel üll, / laup valemeid täis, / ja muretriipus äärest ääreni, / kummardub üle muldade: /"Vähe, vähe! Ikka jääb puudu... Miks see "partisan" ära kadus, ah?"
Näota Mees muigab virilalt ja jätkab: "Vaarandi ise rääkis, et tegemist olnud üldistusega, aga vaat see sõna - just see sõna - muutnud luuletuse päevakajaliseks. Ja tunnistab - pane tähele - et omal ajal olnud sihukeste tutti-fruttide kirjutamine üldine komme ja rikkunud paljusid muidu häid luuletusi."
Ma ei vasta. Kui mina kahekümne kaheselt ise seda luuletust esimest korda Loomingu 1964. aasta esiknumbrist lugesin, siis arvasin, et luuletaja tahtis, aga ei julgenud kasutada sõna "metsavend"... Aga metsavendadest on Debora Vaarandi rääkinud oma suulistes intervjuudes veel kriitilisemalt kui hävituspataljonlastest. Miks Vaarandi ei soostunud, et vabadusvõitlejate tahtes kodu kaitsta oli mõte ja neid ei tunnusta? Umbusk? See püsib kummalgi poolel ajast aega ka tunnistajate seas.
"No ja see kaunis laul, mida nii palju armastavad ja laulavad - "Saaremaa valss"! Ja need read: Oh keeruta, kudruta kavalat juttu / kuldtärniga nooruke sõjamees sa! Kuldtärn - kas nooruke sõjamees on Nõukogude Liidu kangelane?! Vaarandi nimetas sõjameest vene soldatiks pidanud Linnar Priimäge fantasööriks ja teatas, et ju tal ei olnud parajasti kavaleri ning ta mõtles siis selle endale välja. Kuld ei tähendavat, et kullast, ja et midagi pidi ju helkima - nupukesed-kupukesed mundril. Aga suulistes intervjuudes on Vaarandi rääkinud, kuidas eesti naised on leinud nõukogude sõduritega hea kontakti... "
Näota Mees vaatab mulle ootavalt otsa.
Koosolekute palavik
Koosolek. Väga ametlik koosolek. On seitsmekümnendate algusaeg. Noor pikajuukseline mees tahab öelda. Ja lõpuks ütlebki. Ta ütleb, et noored vajavad kirjutusmasinaid. Vastuseks on lärm. "Kes meile omal ajal kirjutusmasinaid andis!" "Ei, mitte mingil juhul!" "Milleks neile kirjutusmasinad!" Reaktsioon on ägedam, kui noor mees arvestanud on. Lärm kestab ja kestab. Ja siis... "Kuulge, inimesed. See on ikkagi uus aeg ja noortel peavad olema uued võimalused." See on öeldud lärmi sees häälel, mis ei ole just suurtes saalides kõneleja hääl. Vaikus. Keegi isegi ei mõmise. Noor mees on rahul. Nüüd saab ta sedasama ütelda kuuesajapealise kogu suurel koosolekul.
Ta mõistatab koduteel, kas oli vaikus või mitte. Ta mõtleb, kas lärm oli sellepärast, et saadi aru: rääkides kirjutusmasinatest ei räägi ta pelgalt kirjutusmasinatest. Noorte käsikirjalised almanahhid on paljundatud kirjutusmasinatel ja seda laadi almanahhidest koosolekutel nii väga ei räägita. Neid ei taheta. Neid ei tohi olla, sest neis on ideed, mida ei tohi olla. Kui midagi ei päriselt ei taheta, siis sellest avalikult ei räägita. Ehkki need ideed on niikuinii igal pool õhuski.
Suur koosolek läheneb. Äkki kutsutakse ta suurde valgesse majja, kus vahel aetakse väikesi tumedaid asju. Ta ei tohi. Mõnda muud asja ka ei tohi, aga seda kirjutusmasinate asja kohe kindlasti ei tohi. Keegi on tema kavatsused juba ette kandnud. Kaks meest tema vastas ei ütle, miks ei tohi rääkida sellest, et noortel on vaja kirjutusmasinaid. Ta on nurka surutud, kuni kähvab: "Debora Vaarandi on neljakümnendast aastast parteis ja tema ütles meie koosolekul, et on uus aeg ja noortel peavad olema uued võimalused!"
Seepeale saab ta koju. Seepeale läheb ta koosolekule ja räägib kirjutusmasinate loo ära.
Tahtmatu küsimus
Paljas elu on kaitsetu elu. See kuupäev? Poeemis "Oświęcim": Alles eile - 14. juunil 1940. aastal saabusid esimesed / vangide ešelonid Oświęcimi. See on sama kuupäev. Sellel kuupäeval alustas NSV Liit suurt operatsiooni. Eesti blokeeriti nii maalt, merelt kui ka õhust. Kolm päeva hiljem oli Eesti okupeeritud. Tunnen, et olen segaduses. Näota Mees, keda ma ei ole märganud, on äkki kohal ja oma raevust lausa joovastuses. "Ära hakka punast valgeks tegema! See on spekulatsioon, spekulatsioon on see, ma ütlen!!"
Aga ma ei saa midagi parata, et mul see küsimus tekib. Sest miks peaks luules üldse olema see konkreetne kuupäev - poeemis kronoloogiline ühik? Ja ilmus poeem aastal 1963, pealegi veebruaris, mis ei olnud mitte ainult Nõukogude Armee aastapäeva kuu, vaid ka Eesti Vabariigi väljakuulutamise kuu, ning parajasti sai sellest viimasest täis 45 aastat. "Spekulatsioon, lubamatu kompileerimine ja fantaseerimine! Su Vaarandi naeraks selle peale!"
Näota Mees lööb ukse pauguga kinni ja lahkub mu toast.
Fantaasia? Aga siiski... Sel kuupäeval, 14. juunil 1940 näitas natsimasinavärk oma biopoliitika uut taset vähemusgruppide ja juutide kallal, et pärast puhastust tekitada aariainimene. Ja nõukogude masinavärk näitas oma biopoliitikat Baltikumi rahvaste kallal, et pärast puhastust tekitada rahvustunnustest vaba nõukogude inimene. Kas nii? Jah, aga - ei, siiski ei...
Poeem ilmus "Rannalageda leiva" ilmumise eel ja tolle raamatu juhtmotiiviks on peetud inimeste suure globaalse ühtekuuluvuse kuulutamist inimlikkuse nimel. Pealegi pole Debora Vaarandi oma vasakpoolsest maailmavaatest kunagi saladust teinud ega sellest lahti öelnud. Ei.
Näota Mees vaatab ukse vahelt sisse: "Noh? Oled mõistusele tulnud? Või mõtled, et tollel möödunud ajal kasutatasid punased aga muudkui aisopose keelt?"
Ja Näota Mees tõmbab irvitades ukse jälle kinni.
Riiul
Seisan vanaraamatute riiuli ees, mida tahetakse harvendada. Süvenen. Mõtlen sellele, kas me anname endale päriselt aru, milles seisavad meie rikkused. Samas kõrval seisab noori kaaslasi. Noor hääl: "See Debora Vaarandi. Täitsa kobe. Ei viska seda ära. Vähemasti kahe viimase kogu pärast võib teda armastada küll." "Narr, ta on saja aastane." "Ei ole. Ajatu on." "Ta on surnud." "Ei ole." "On küll." "Ei ole."
Kõik on kõikidest aegadest alles, ainult mu juuksed ei ole enam nii pikad, nagu kunagi olid... Ma mõtlen, mida olen kunagi Debora Vaarandi "Tuule valgel" kohta kirjutanud: "Paneme kõrvuti luulekogud “Unistaja aknal”, “Rannalageda leib” ja “Tuule valgel” ning me näeme tubase vaatepunkti järkjärgulist asendumist tuulisega, kahe ruumi sulamist üheks." Ja lisan mõttes: tuleb süda tuule kätte anda. Või luule kätte... Aga Debora Vaarandi ise? Mis on tema jaoks luule, luule olemus? Võtan riiulist raamatu.
*
Näed und, ähmast ja ärevat.
Aga see, kellest kõik lugu kõneleb,
puudub unepildil.
Ta seisab su selja taga. Ja ta
hingeõhk on su kuklal.
Nii ka luule.
Debora Vaarandi mälestuskuju avatakse 1. oktoobril 2016 Laimjala mõisaansambli õuel. Kuju autoriteks on Simson Seakülast ja Paul Mänd, arhitekt on Jüri Irik.
Toimetaja: Madis Järvekülg