Ülo Krigul: üks halvamaitseline suurvorm on palju suurem õnnetus kui halvamaitseline bluusisoolo ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ülo Krigul
Ülo Krigul Autor/allikas: PM/Scanpix

Ülo Krigul (37) pälvis äsja Eesti Muusikanõukogu heliloomingupreemia astudes nii veel suhteliselt noores eas väga väärikasse heliloojate seltskonda. Intervjuus kultuuriportaalile avab laia haardega muusik mõtteid liinil pop-klassikaline ning kirjeldab oma suhet loomeprotsessi, mis paistab süvamuusiku kohta isegi mõnevõrra tavatult argine-olmeline, pragmaatiline.

Kohtun Kriguliga esmaspäeval NO99-s. Krigul tellib damiana teed. Peame vestlust esimeste küsimuste juures poolsosinal hoidma, et kümmekonna meetri kaugusel kunstipoliitika iseärasusi arutavate inimeste ees laupäevase muusikapäeva tseremoonia kulminatsioon ikka saladuseks jääks.

Palju õnne. Kuidas te preemiast teada saite?

Mul oli harilik tööpäev. Lõunapausi ajal vaatasin, et vastamata kõnede hulgas on telefoniekraanil ka nimed Olku ja Peep (Olav Ehala ja Peep Lassmann, Eesti Muusikanõukogu juhatuse liikmed – toim.). Õhtupoole helistasin tagasi ja saingi teada.

Reaktsioon?

Ikka on hea meel, mis ta muud olla saab. See kõlab trafaretina, aga ei oleks osanud sellist preemiat oodata ausalt öeldes.

Veljo Tormis, Arvo Pärt, ka Rein Rannap ja Sven Grünberg... ja Ülo Krigul.

Jah, see rida on kahtlemata auväärne.

See on üks suurtest auhindadest. Teil on neid kodus juba omajagu, kuhu see seal paigutub?

Ega ma nende preemiate peale kogu aeg mõtle. Isegi ei sea neid kaminasimsil ritta, liiatigi veel, mul pole kaminat. Sa teed seda, mis sa teed, nii hästi, kui sa oskad, ja kui keegi seda märkab ja premeerib, siis on see nagu eripreemia. Sest muusikaga tegelemine, sellest osa saamine iseenesest on juba paras preemia.

Preemia anti teile kirjade järgi "särava ja žanriliselt mitmekülgse loomingu eest". Mida selle fraasi all ise näete?

See n-ö süüdistus žanrilises mitmekülgsuses on mind saatnud juba mõnda aega. Püüdes ennast tagantjärgi analüüsida, et mis see termin minu puhul võiks tähendada, siis ma saan küll sellest aru, aga see ei ole midagi sellist, mis oleks mul mõtteis, kui ma muusikat kirjutan. Mul ei ole mingit agendat žanrite vahel sildu luua või esteetikaid ühendada. Tuleb nagu tuleb. Kuna ma olen olnud tegev erinevates žanrites, siis ilmselt see kuidagi jõuabki loomingusse välja. Loomulikult on mingisuguseid tehnilisi asju, mida ma teinekord teadlikult kasutan, näiteks rütmide ülesehitused, aga need on nüansid. Siin taga mingit ideoloogiat ei ole.

Aga äkki aimate, mille pärast just teile, just tänavu see preemia anti. "Luigeluulinn"?

Keskmisest tihedam tööaasta on olnud küll. Ja "Luigeluulinn" on kahtlemata siiamaani üks minu mahukamaid töid.

"Luigeluulinn" esietendus Saaremaa ooperipäevadel. Foto: Gunnar Laak

See žanriline avatus, mis teiega kaasas käib, võib ehk mõne jaoks olla mingi kriitilise piiri ületanud. The Sun ja Compromise Blue võib panna päris paljusid silmi pööritama.

Keegi nagu otseselt pole seda nina peale visanud. Aga The Suniga on nii, et ma olin lihtsalt selle bändi loomise juures. Pärast esimest poolaastat, mil me selle bändi käima lükkasime, läksin ma välismaale elama ja õppima. The Suni loomingu ja saundipildi juures mul ei ole olnud võimalust ja aega kaasa rääkida. Enne seda olin mänginud Taneli bluusibändis Speed Free. Aga, nagu ikka asjad, see sai otsa. Otsustasime siis midagi uut formeerida.

Compromise Blues mängite praegu ka?

Niivõrd, kuivõrd see bänd veel tegutseb. Nüüd on läinud niimoodi, et me oleme Taneliga blues´i juures jälle kokku saanud – Tanel Padar Blues Band on see, millega ma aktiivselt praegu seotud olen. Muuseas, salvestame praegu esimest plaati. Novembris peaks valmis olema. See on minu väike selline n-ö vanamuusika-interpreedi huvi.

Tanel Padar Blues Band. Reklaamoto Facebookist.

Aga siiski, keegi teid siis halvas maitses süüdistanud ei ole seepärast, et tegelete nii suurvormide kui ka millegagi, mille kohta mõni ütleks näiteks õlle-blues?

Eks see jääb siis selle ütleja südametunnistuse või õllemaitse-eelistuse asjaks. Blues on ka nii lai mõiste, et sinna mahub päris palju. Halb või hea maitse on üsna žanriülene asi. Üks halvamaitseline suurvorm on palju suurem õnnetus kui üks halvamaitseline bluusisoolo, viimane läheb vähemalt kiiremini mööda. Aga see ei ole võib-olla otseselt maitseküsimus. Kas tuleks maitsevääratuses süüdistada sportlast, kes jookseb maratoni, aga ühtlasi mängib ka malet?

Kas te tunnete, et need tegemised täidavad teie enda jaoks erinevaid funktsioone või te ei mõtle selle peale.

Eks ikka täidavad. Bändimänguga on ju nii, et suures osas see muusika taassünnib kohapeal. Ma olengi seal eelkõige interpreedi rollis. Me mängime paljuski n-ö klassikalist muusikat. Blues on ju miski, mis pop- ja rockmuusika kontekstis kõige enam klassika rolli mängib, kuivõrd nad paljuski blues´i elementidest koosnevad. See nüüd kõlab blues´i puristidele ilmselt küll pühaduseteotusena, aga ka näiteks Rihanna kasutab puht muusikaliselt paljuski sama materjali, mida John Lee Hooker. Aga jah, bändis mängimine on puhas musitseerimisrõõm ja tõesti, mul on olnud õnn ja rõõm kokku sattuda niivõrd heade muusikutega nagu meil seal bändis on. Just mõned päevad tagasi istusime stuudios... nendega koos mängides saad aru, kuidas kogu see asi lihtsalt musitseerub, kõlab õigesti. See on üsnagi erinev komponeerimisprotsessist, kus on aega mõelda, pastakat või pliiatsit imeda. Teinekord on nii, et heal juhul saad päevas ühe taktiga maha. Ja järgneva päeva töö seisneb selles, et sa kustutad selle takti maha ja kirjutad järgmise. Bändiga lugude tegemise juures on aga nii, et üks lugu võib sündida kohvipausi ajal ja järgmisel päeval salvestame selle juba ära. Need on piisavalt erineva rütmi ja intensiivsusega tegevused.

Mis on need kvaliteedid klassikalises muusikas, mida te bänditegemisest ei saa?

Võimalus hetke tagasi minna komponeerimisprotsessis, teha mingeid muudatusi ja kujundada tervikut teistsuguste vahenditega, mingis mõttes aega peatada. Kui sa lõpuks partituurile kaks joont alla tõmbad, siis oled teatud mõttes mingisuguse muusikalise potentsiaali füüsikasse fikseerinud. Tihtipeale on komponeerimisprotsessis ajaline raamistik juba suhteliselt alguses paigas. Selle raamistiku sees on sul võimalik aega tihendada või laiendada. See on teistsugune süvenemine. Bändiga laval olles on üks hetk, siis on see läbi, ja tuleb uuesti järgmisel kontserdil natuke teistmoodi.

Albumi salvestamise protsess on ju olemuselt samasugune nagu komponeerimine.

Pisut on jah, aga ega see plaadi salvestamine ausalt öeldes minu lemmikprotsess ole. Selles on mingi lõplikkuse hingus, mis mind kuidagi kammitseb. Olen mingite meetoditega püüdnud sellest üle saada. Kuigi praegu on ju võimalik kogu partii kasvõi noot noodi haaval sisse mängida, siis ma teen ikka nii, et harjutan asja võimalikult selgeks, siis teen 2-3 take´i ning valin nendest ühe välja. Et ka salvestuses säiliks see hetke voolavus. Samuti on hea, kui keegi bändiliikmetest on kõrval ja nuriseb või kiidab takka. Üksi läheb liigseks komponeerimiseks.

Klassikalise muusika maailmas tuleb tunnustus ja edu pea alati läbi suhteliselt kitsapinnalise autoriteedi, kasvõi see Eesti Muusikanõukogu auhind, aga popmuusikas läbi auditooriumi, vahet pole, kas niši- või massauditooriumi. Kas te ei tunne, et edukaks, tunnustatuks saamine on süvamuusika valdkonnas sõltuv mingi suletud ringi asjapulkadest?

Otseselt ei tunne, sest ma ei mõtle kogu aeg selle peale, millest ma sõltuv olen. Kui väga mõtlema hakata, võib ju igasuguseid konstruktsioone välja mõelda. Kui see tunnustus tuleb, siis tuleb ta ju ikkagi läbi auditooriumi, esindusmehhanism on lihtsalt teistsugune. Selles mõttes on see autoriteedi kitsapinnalisus vaid pealispinnaline mulje. Mida see peegeldab, on auditooriumide teatav erinevus. Sõnas "popmuusika" on juba sees see tähendus – popular, public –, et tema auditoorium on suurem ja ta on kergemini ligipääsetav. Süvamuusika nõuab teistsugust süvenemist, selle auditoorium on paratamatult kitsam, sest süvenemine võtab rohkem isiklikku aega ja ruumi. See ei ole tingimata kvalitatiivne erinevus. Inimesed, kes tegelevad süvamuusikaga, ei jõua ka kogu aeg süveneda. Neil on ka vaja mingisugust lihtsamini ligipääsetavat kraami ja teistpidi samuti – inimesed, kes kogu aeg süvamuusikaga ei tegele, siiski vahel vajavad ka neid süvenemishetki.

Siin on vahe selles, et üks pool on selgelt institutsionaliseeritud ja riiklikult legitimeeritud.

Jah. Eks siin ole muidugi erinevaid tagamaid, miks see nii on. Üks põhjuseid võib olla popmuusika suhteline noorus võrreldes klassikalise muusika institutsioonidega. Praeguseni tegutsevad filharmooniad, orkestrid ja kontserdiorganisatsioonid, -agentuurid on paljud juba üle saja aasta vanad. See institutsionaalne ajalugu ja traditsioon on olemas ja mingist ajast alates on ka popmuusika liikunud institutsionaliseerituse poole. Seda tüüpi korrastatus on ka sinna tekkinud. Ma ei tea, kas see on halb või hea, aga mingites asjades kaasarääkimiseks on see ilmselt vajalik. Samamoodi on süvamuusika liikunud mõnes oma esitlusvormis jällegi ligemale popile.

Kas tellitud teose kirjutaja saab olla oma loomingulistes valikutes lõpuni vaba?

Aga mis see lõpuni vaba olemine tähendab? Juba selles terminis endas on ju piirang – lõpp – sees. Vabadus on tunnetatav ikka tänu mingite piiride tunnetamisele. Mulle tundub, et tellimus aitab loomingus vabadust kanaliseerida. Minult just telliti klaverile kontsertpala kuni kümneaastastele lastele mängimiseks, konkursi kohustuslik pala. Ei saaks öelda, et ma selle ülesande täitmisel lõpuni vaba oleksin. Seal on keerulisused, millega peab arvestama, alates käe suurusest kuni pillitehnika valdamise, rütmitaju ja helikeele raskusastmeni. Ma ei ole vaba, aga pigem need piirangud inspireerivad, kui neid üldse piiranguteks nimetada. Samas, kui tellitakse teos sümfooniorkestrile, siis seda võib võtta piiritu vabadusena küll. Sümfooniaorkester on niivõrd rikkalik instrument, juba selle sees on nii palju võimalusi. Kuigi ka seal tuleb arvestada põhimõtteliselt samalaadsete piirangutega. Loominguline vabadus teostub iseneesest mingil teisel tasandil ja ei ole niivõrd seotud tellimuse tingimuste poolt seatud n-ö maiste piiridega. Sa laulad ikka oma lugu, olgu sul siis parasjagu käes vilepill või ooperipartituur.

Kas te ei ole mõelnud teha näiteks midagi sellist, mille loominguline sisend oleks sarnane eelnevalt kirjeldatud bluusibändi olukorraga, noh, tellimust pole, aga väljund kasutaks sümfooniaorkestri vahendeid?

Bändi puhul on ka tellimus olemas. Või siis ma olen, jah, kivistunud sellesse tellimuspõhisesse mõttemudelisse... Näiteks, kui me võtsime bändiga vastu otsuse, et me teeme sügisel plaadi, panime proovide ja salvestuste kuupäevad aegsasti paika – see on samamoodi tellimus. Me oleme ise selle niimoodi paika pannud, iseendilt tellinud. Kui augusti lõpp hakkas lähenema, võtsin ma mõned õhtud vabaks ja kirjutasin paar lugu, põhimõtteliselt ju ka tellimuse peale. Süvamuusikas on samamoodi, kui see pakkumine tuleb ja see sinuga resoneerub, siis kohe ilmneb, et tegelikult on sul mingi idee, mis selle tellimuse tingimustega klapib. Sa lihtsalt vormistad selle. Põhimõtteliselt on need nagu vormid, mis sulle ette antakse – vala siia sisse midagi, mida sul valada on.

Mulle tundub, et olete suhteliselt tekstipõhine helilooja: isegi, kui tegemist on instrumentaalmuusikaga, näib, et dünaamika ja struktuur ja igasuguste pöördemomentide esinemissagedus viitavad mingile kujuteldavale narratiivile. Dramaatika oleks nagu loomingu pärisosa. Kas ma panen siinkohal mööda?

Kui tegemist on tekstiga teosega, siis on dramaturgia päritolu küll suhteliselt selge. Siis põhineb kõik tekstil, struktuur nii mikro- kui makrotasandil. Kui tabad selle n-ö õige teksti ära, mis võiks olla teose aluseks, siis on seal selge vorm ees. Instrumentaalmuusikaga on väheke teistmoodi, aga eks inimene on harjunud kõike... narrativeerima. Mis on iseenesest OK.

Mida see "ära tabamine" tähendab? Kuidas see konkreetne muusikaline vaste teksti jaoks siis avaldub?

Seda muusikat ei pruugi siis veel isegi peas olemas olla. Kui on, siis mingid kõlad, mingisugune meeleolu või aimdus millestki, mis võib ka olla vaid üks kõla või akord. See on alati pisut erinev. Kui leidub midagi tekstis, mis esialgu veel kasvõi väga väikse osaga haakub selle aimdusega, siis tekib nende sõnade vastu usaldus. Kuigi sa ei tea veel täpselt, kuhu ta sind viib, usaldad end selle teksti juhtida.

Kuidas on lood teie ja eksperimentaalsusega muusikas?

Ma tegelen juba muusika sees üsna erinevate asjadega. Seetõttu, sümfooniaorkestri kontekstis, näiteks, mulle tundub, et ei ole mul vaja väga radikaalse eksperimenteerimisega tegeleda. Selle kire saab rahuldatud näiteks filmimuusikas, kus loodavad kõlamaailmad tuleb praktiliselt nullist üles ehitada.

Kas seda praktikat ei ole soovi ühendada suurvormidega?

Eks ta ühendubki. Ma arvan, et see ongi see žanriline mitmekülgsus, millest alguses rääkisime. Filmimuusikaga tegelemine on mind päris palju õpetanud just dramaturgilise tempo, aga ka kõlakeskkondade loomise osas, ka muus loomingus.

Neljast suurest kategooriast – klassika, pop, jazz, folk –, mulle tundub, et kõige vähem seostute viimasega.

Lastele ikka laulan unelauluks rahvalaulu. Aga jah, selles osas olen ma rohkem jäänud kuulaja positsiooni. Ei ole kuidagi läinud nii, et ma oleks aktiivselt rahvamuusikaga tegelema sattunud.

Palju plaate teil kodus on?

Ikka mitu riiulit. Aga neid kuulamisi on erinevaid. Võib-olla ma kuulan kõige tähelepanelikumalt muusikat siis, kui ma teen seda n-ö tööülesannete raames, analüüsin midagi, viin ennast töölainele. Näiteks hakates kirjutama koorimuusikat kuulan ja analüüsin ma mingit valikut teiste autorite poolt varem kirjutatust. Muusikat taustaks kuulata on ikkagi keeruline. See tahes-tahtmata tõmbab tähelepanu endale.

Senine jutt viitab sellele, et klassikalises vastanduses töö ja naudingu vahel, teie jaoks muusika selle viimasega siis väga ei seostugi.

See kõlab jälle lolli sõnakõlksuna, aga ma naudingi seda tööd. Aga eks ta on nii nagu trenni tegemisega – nauding tuleb tihtipeale siis, kui oled duši all ära käinud. Sa pead natuke ikka sinna duši alla jõudmiseks pingutama.

Võtsite hiljuti Marina Kaljuranna toetuseks Facebookis sõna. See oli enne valimiskogu hääletuspäeva. Millise pilguga te seal toimunule praegu vaatate?

Ma mõtlesin sada korda, kas sinna Facebooki midagi kirjutada, tavaliselt ma ei kirjuta sinna üldse mitte midagi ega osale ka sealsetes debattides. Kaalusin, kas peaks oma arvamust avaldama või mitte, kuna praeguses süsteemis on nii, et kui sa oled kellegi või millegi poolt, siis see tähendab, et sa oled automaatselt kellegi või millegi vastu. Või et kellelegi toetust avaldades sa justkui nõustuksid absoluutselt kõigega, mida too ütleb või arvab. Nii see ju tegelikult pole. Asjad on palju mitmetahulisemad. Aga see, mis valimiskogus toimus, on korraga nii traagiline kui ka koomiline, hale ja naljakas. Kuigi tegelikult rohkem muidugi traagiline. Segased mõtted ja tunded on sellega seoses. Ühest küljest on hea, et sellise protsessi tulemusena joonistub veel selgemalt välja see olukord, mis juhtivates poliitilistes ringkondades valitseb. See, et see välja joonistus, on hea. See, et on midagi sellist välja joonistada, on heast kaugel. Et laupäeval protsess sellise tulemuseni jõudis, ei ole ka paraku üllatav. Mitte et ma oleksin osanud seda ette ennustada, aga kõik, mis sellele eelnes, pigem viitas sellisele võimalusele. Takkajärgi targana tundubki loogiline, et nii läks. See näitab, et isegi need paberid, mille peal kogu jutt võimude lahususest või erakondade ülesusest kuidagigi toimis, on ikka väga ära koltunud. Või rikutud ja kehtetud.

Kas olete näiteks bändikaaslase Emil Rutikuga, kes avalikult Mart Helmet toetas, ka neid asju arutanud?

Ei ole ausalt öeldes, pole Emilit näinud ka mõnda aega. Üldiselt aga bändibussides ja orkestriproovide vaheaegadel arutatakse küll neid asju ja arvamusi on erinevaid. Ükski lugu selle pärast muidugi mängimata pole jäänud.

Kas austatud muusikud võiks Eestis rohkem poliitilistel teemadel avalikult sõna võtta?

Miks ei võiks. Aga mind ennast on eemal hoidnud see, et sa pead hakkama rääkima keeles, milles sa ennast kogenuna ei tunne. Või siis, nagu üks mu kolleeg ütles, pead kahuritest tulistama. Samas selle vastuargument oleks, et kui sa hakkaksid rääkima, siis äkki tekiks rohkem neid, kes kaasa räägivad ja suhtluskeel üldisemalt muutuks. Muidugi võiks seda rohkem olla, aga ma saan ka väga hästi aru, miks seda ei ole. Siin tuleb mängu seesama pealiskaudne poolt-ja-vastu sildistamine. Kirjutasin hiljuti alla ühisavaldusele Rail Balticu küsimuses. Selle projekti kahtluse alla seadjaid on ju siin-seal vaat et avatud ühiskonna vastasteks tembeldatud. Mis on vähegi argumenteeritumat mõtteviisi rakendades täielik absurd. Aga selline absurd halvab üsna kiiresti arutelu. Vägisi meenutab selline väitlusstiil anekdooti, mille kandev liin seisnes tuletuses, et kui sul on taskus tikutoos, siis oled järelikult ka kõva naistemees.

Ega vist pole aega ka pidevalt sõna võtta.

See on üks päris selge argument. See püssirohi, mis meil on, läheb teistesse kahuritesse. Praegusel hetkel sekkudes, ma tunnen, võtaks see tohutult ressurssi, hakata arvamust avaldama ja argumenteerima. Mul on tunne, et ma ei oskaks seda teha. Kui see toimuks mingisugusel teistsugusel tasandil, siis see võib-olla ei võtaks nii palju aega ja oleks lihtsam sellega liituda. See ei ole ju alati nii olnud. Viimase pöördelise muutuse juures Eestis oli ju loovintelligents oma sekkumisega üks olulisemaid jõude. Ajad ja asjaolud on muutunud ja ega kogu aeg, n-ö normaalsetes oludes, ei peakski dirigent või maalikunstnik näiteks raudteekorraldusega tegelema. Aga tundub, et praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus loomeinimestel on tegelikult varasemaga võrreldes suurem roll ja vastutus mingite üldisemate muutuste läbiviimisel. Kõigil inimestel on. Seda vastutust saab ja tuleb võtta eelkõige suhtumises oma töösse, loomingusse, aga ka suhestumises ümbritsevaga.

Krigul teetassi taga NO99-s esmaspäeval.

Kuula näiteks Ülo Kriguli sõnamängulise pealkirjaga teost "Layers Playout" Tallinna Kammerorkestrile:

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: