Tristan Priimägi jagas uusi filmisoovitusi
Filmikriitik Tristan Priimägi tutvustas täna "Terevisiooni" vaatajatele kolme uut mängufilmi: "Kapten Fantastiline", "Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele" ja "Ühe unistuse maja".
"Kapten Fantastiline" režissöör Matt Ross
"Viggo Mortensen mängib pereisa, kes on oma naise ja kuue lapsega kolinud nii-öelda süsteemist väljapoole. Naise terviseprobleemide tõttu tuleb neil ühel hetkel pöörduda tagasi tsivilisatsiooni rüppe, minna linna ja sealt edasi areneb lugu, kus õilis metslane tuleb metsast välja ja oma austusväärsete väärtushinnangutega sõidab sisse sinna meie korrumpeerunud tsivilisatsiooni ja kuidas siis need vastuolud ja konfliktid tekivad. Nad on nagu naljakad, aga samas on see film ka mitmes mõttes sügavaid probleeme puudutav. See räägib minu meelest ka vasakpoolsuse läbikukkunud võitlusest Ameerikas, kuna mees on raju sotsialist. Film minu meelest viitab sellele, et see vasakpoolsus ongi surutud täielikult eraklusse, nad on võrreldavad amishitega või indiaanlastega reservaatides. See film küsibki, et kas on võimalik niimoodi elada? Kui alguses jääb mulje, et tegemist on üsnagi tõsise vasakpoolse ideoloogilise propagandaga, siis minu meelest ta seda ei ole. Seal ikkagi tuuakse päris hästi välja ka need probleemid, mis on nii selles ideoloogias kui ka elustiilis või eluviisis. See film viitab ka väga hästi sellele, kuidas Ameerikas haridussüsteem on täiesti läbikukkunud. Sellise kerge komöödiamaigulise filmi raamesse on tegelikult pandud päris huvitavaid probleeme."
"Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele" režissöör Tim Burton
"Lastefilm on ta niimoodi tinglikult, ma hoiatan vanemaid. Selles mõttes ongi kummaline film, et ta ei kuulu justkui kuskile. On selgelt lastefilm, aga teisalt on ta kohati nii tugevate õudusfilmi elementidega, sellist kõhedat värki on kohati päris palju ja selle kõheduse üle on nalja ka visatud, niimoodi et see on täitsa üle vindi keeratud korraks. Tim Burtoni väga omapärane stiil, ilus gooti horror, hästi ülestiliseeritud, mille vangi ta ise natukene on minu meelest jäänud. Siin on seda ka natukene vähem, siin paistab vormi tagant sisu ka välja, vahepeal kadus see sisu tal liiga tahaplaanile. Ilus ja hirmus lugu. Moraal on, et erinevus rikastab ja sallime neid teistsuguseid meie ümber, kes võib-olla esmapilgul ei sobitu süsteemi. Igati sobivalt otsad jäetakse lahti, et võimalus võib-olla vaadata seitset järge sellele filmile."
"Ühe unistuse maja" režissöör Ruti Murusalu
"Ta on teinud päris mitu tantsudokki. Mulle tema filmid on väga meeldinud, tal on mingisugune instinktiivne, emotsionaalne viis probleemidest läbi minna. Võib-olla narratiivi ta nii palju ei jälgi. Tal on tunnetus leida üles mingi karakter oma peategelastes ja ka teda ümbritsevates elementides ja inimestes. Keskmes on üks Tallinna balletikool, kus siis näidatakse neid õpilasi, nii väikseid lapsi kui siis neid, kes riigieksameid sooritavad. Vaatleva kaameraga tehtud ja kohati väga humoorikas. See ongi selle filmi keskne teema, kuidas ta räägib seda lugu läbi kannatuste. On võistlused, on vigastused, on kõvsti trenni ja siis kuidas see ilu lõpuks lavale jõuab ja millise hinnaga. Ta on sissevaade teatud subkultuuri, balletimaailm on selgelt oma reeglistikuga ja üsnagi hermeetiline maailm, mulle tundub. Spetsiifiline sissevaade on alati huvitav."
Toimetaja: Madis Laur