Raimo Pohjola. Max Lehmann ja provenientsipõhimõtte areng
Tuna (3/2016) artikli kokkuvõte.
Artiklis käsitletakse arhiivinduse ühe alustala, päritolu- ehk provenientsipõhimõtte, kujunemist. Nimetatud põhimõtet seletatakse kaasaegses arhiivinduses tõdemusega, et ühe arhiivimoodustaja (asutus või isik) tegevuse käigus loodud või saadud arhivaalid kuuluvad kokku ja neid ei või segada teist päritolu arhivaalidega. Teisisõnu, ühe arhiivimoodustaja arhivaalid on üks orgaaniline tervik, üks arhiiv. Heites pilgu enam kui sajandi taha, ei olnud seesuguse arusaama järgimine arhiivide korrastamisel veel kuigi levinud – harjumuspärane oli lähtuda arhivaalide sisust.
Provenientsipõhimõtte areng sai alguse Preisi kuningriigi keskarhiivis, Geheimes Staatsarchiv´is Berliinis 1880. aastate algul, mil arhiivi juhataja Heinrich von Sybeli oli kinnitanud uue arhiivikorrastamise juhise. Viimases esitatud seisukohad oli aga välja töötanud Max Lehmann, kelle roll arhiivinduse põhiprintsiibi kujundajana on seni jäänud tahaplaanile. Max Lehmann (1845–1929) töötas 1875–1888 arhivaarina Geheimes Staatsarchiv´is, olles eelnevalt õppinud Berliinis, Königsbergis ja Bonnis, ning suundus pärast arhiivitööd teadustööle Marburgi, Leipzigi ja Göttingeni ülikoolis. Lehmanni vastuoluline isiksus ja suhteliselt lühikeseks jäänud karjäär arhiivis jätsid tähelepanuta tema olulise panuse, mille tõstis alles 1950. aastatel esile Ernst Posner.
Lehmanni uuenduste kirjeldamise eel antakse artiklis ülevaade 16.–18. sajandil Saksa aladel ja Põhjamaades valitsenud arhiivitöö praktikast. 18. sajandil hakati Saksa registratuurides tolle aja ratsionalistliku vaimu järgi arendama deduktiivseid liigitusviise, milles liiguti üldiselt üksikule ja peamised dokumendigrupid jagati alamgruppideks tähestikulises järjekorras. Esines ka geograafilist jaotust, mille puhul arhiveeriti sama piirkonda puudutavad dokumendid ühte rühma. Rühmituse kasutamine ei põhjustanud probleeme ühe ametkonna dokumentide arhiveerimisel. Ent ametkondade arhiividesse hakkas kogunema ka teiste ametite ja suletud ametite dokumente. Nii sai esialgu kasutuskõlblikust arhiveerimispõhimõttest, sisu- ehk pertinentsipõhimõttest üsnagi problemaatiline töövahend, mis katkestas dokumentide omavahelised seosed.
Lehmanni väljatöötatud provenientsipõhimõtte peamised seisukohad erinesid eelnevast praktikast mitmeti. Lehmann leidis, et uue põhimõtte järgi jääb arhivaaril tegemata töömahukas uuesti korrastamine ja dokumentide teemade järgi ülekorrastamine ning nende ümberpaigutamine. Samuti võis ametnik edaspidi olla kindel selles, et asutuste dokumente on lihtne leida ka pärast nende arhiivi jõudmist, sest dokumentide algne korraldus on säilitatud. Lehmann oli ka veendunud, et päritolupõhimõte on abiks ajaloouurijale, tegutsevale ametnikule ja arhivaarile, sest dokumentide otsimine on varasemast märksa lihtsam. Ta oli ka arvamusel, et sama asja käsitlevate, kuid erinevatesse arhiividesse kuuluvate dokumentide seostele viitamiseks tuleks koostada arhiivikohaseid registreid ning kõiki arhiive katvaid kronoloogilisi ja tähestikulisi temaatilisi registreid. Ühtlasi kinnitati üle iga ametkonna algse ehk sisemise korra austamise põhimõte ja arhiivi üleantud eraarhiivide lahutamatuse nõue.
Artiklis vaadeldakse ka uue põhimõtte rakendamist praktikas, mis kujunes aeganõudvamaks, kui selle autor oli arvanud – 1884. aasta sügisel koostas Lehmann eraldi tegevusjuhise, mille põhimõtted pidi määratama kasutuselevõtuks kõigis Preisimaa arhiivide valitsuse alla kuuluvates arhiivides, ka provintsides. Lehmann lahkus arhiivist enne, kui tema ideed rakendamist leidsid. Ehkki Lehmann ei olnud provenientsipõhimõtte esmaavastaja, oli ta esimene, kes koostas üksikasjaliku juhise selle põhimõtte kasutuselevõtuks, ning ühtaegu esimene, kes arutles laiemalt uue põhimõttega seostuvaid probleeme koos mõjuga uurimustööle ning praktilisele arhiivihaldusele.
Toimetaja: Valner Valme