Arvustus. Kui Godot tulebki
Uuslavastus
Jean-Luc Lagarce "Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama"
Lavastaja ja tõlkija Anu Lamp
Mängivad Helene Vannari, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Elisabet Reinsalu ja Liis Lass
Esietendus 24. septembril 2016 Tallinna Linnateatris
"Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama" on prantsuse kaasaegse näitekirjaniku Jean-Luc Lagarce'i autobiograafiliste sugemetega lavateos ootamisest, lootusest, üksindusest ja igatsusest.
Lagarce kirjutas selle näidendi 37-aastaselt, kõigest aasta enne oma surma, kui ta juba teadis oma saatust ette: AIDS. Süngele sissejuhatusele vaatamata ei tule lavastusest peljata süngust. Seal on kõike, aga otsest süngust mitte.
Me näeme laval ühe pere viit naist kolmest põlvkonnast, kes on aastaid oodanud koju tagasi oma venda, poega ja pojapoega, kes lahkus kunagi uste paukudes pärast järjekordset tavapärast tüli oma (nüüdseks surnud) isaga, hüvasti jätmata. Keegi ei arvanud, et see on jäädav lahkumine, ja nii algas lahkumisega uus ajajärk: ootamine. Usk ja lootus, et kunagi ta tuleb tagasi, sest ta ju ei jätnud hüvasti, on olnud nende naiste kaaslaseks kõik need pikad ootamise aastad. Aastad, mil oma elu möödub tardumuses ja jääb elamata.
Lugu käivitubki hetkest, mil kauaoodatud mehepoeg on viimaks, kurnatuna ja suremas, oma lapsepõlvekoju naasnud, ja äratab sellega oma naisperes kõik allasurutud mõtted ja tunded, mille amplituud käib tavapäraselt enesekaitsest süüdistusteni. Godot' ootamine on lõppenud, ent kas see tuli nii, nagu seda ette kujutati? Kas Godot ikkagi tuli, kas selline tulek loeb?
Viis monoloogi
See näidend on ebatavaline, sest siin puudub dialoog. Ehkki kõik viis naist jagavad sama lavaruumi, elavad kaasa teineteise mäletustele ja mõtetele, ei astu nad siiski kordagi dialoogi. On vahelduvad intensiivsed monoloogid, mis avavad hästivarjatud killukesi nende omanike eludest, mis samas kusagile edasi ei rullu ja uusi sündmusi ei käivita. Need jäävadki vaid peeglikildudeks, mis hingesoppidest pudenevad, peegeldades mõnda, mis sinna sügavustesse peidetud on, ent ei enamat. Need naised jäävad lõpuni saladuseks.
Inimese psüühika õpib kauakestvate raskustega toime tulema, selleks on oma mehhanismid. Nendel naistel on need samuti aastatega selgeks õpitud. Kes sukeldub eskapismi, kes kapseldub endasse, vastandudes kõigile teistele, kes valib märtri tee, pidades end kõige ustavamaks ootajaks.
Koju naasnud ja uksel kokku varisenud perepoeg, kes on toimetatud oma tuppa, oma voodisse surema ja keda me ei näegi, elustab palju mälestusi. Üksiti sunnib see naisi tegema enda sees inventuuri: mille peale need aastad siis on kulunud? Mida mõeldi ja kuidas venda-poega oodati? Millega õigustatakse ja tõestatakse seda, et ikka oodati?
Viimaks on vaja vaim valmis panna, et oodatut pole enam kauaks. Et tõenäoliselt temaga rääkida ei saagi. Nii et see inventuur on samas ka hüvastijätt, pikk leinaprotsess, milles on nii trotsi, süüdistusi kui enesekaitset, aga lõpuks ka leppimist.
See pilt neist enam-mitte-nii-noortest naistest saab üsna kurb - kolkas on oma parimad aastad pere ringis mööda saadetud ning isiklikest unistustest loobutud. Kas kelleski neis tekib veel sisemist energiat kodust ja perest lahti lasta ja minna Elu elama, isiklikke ambitsioone täitma? Unistused on üks asi, julgus tegutseda aga hoopis midagi muud.
Lagarce'i tekst ja monoloogi vorm on näitlejataridele hea materjal erialaoskuste demonstreerimiseks. Nauditav on jälgida, mida teevad ja kuidas reageerivad teised, kuniks üks pihib. Vaadata, kuidas keegi oma karakteri üles on ehitanud ja milliseid sisemisi muutusi rolliga läbi teeb.
Näitlejate valik on õnnestunud, tekib tugev ansamblimäng. Enamik neist on ka juba nii pikki aastaid koos mänginud, et see on päris loomulik.
Külli Teetamme seest pääseb ajuti välja hoopis teistsugune loom, kui harjunud oleme. Malbel õpetajannal on hinge taga kogemusi, mida ta tavaliselt kellegagi ei jaga. Kui ta neist publiku ees räägib, toimub ta sees väike murrang, misjärel läheb õe (Elisabet Reinsalu) pealtnäha süütu, pelgast uudishimust kantud küsimusele vastamisel piltlikult end alasti kiskunud tegelane kapslisse tagasi.
Reinsalus näeme avanemas romantikut, kes kardab elada, vastandina Teetamme õele, kes elab küll, aga teiste pilkude eest varjul ja mitte päris ootuspäraselt.
Staatiline pinge
Kolmas õde, see kõige noorem (Liis Lass) on jätkuvalt rebel teismeline, kes põhimõtteliselt tahab teistele vastanduda, et kuidagigi juba lapsena toitumisahela viimaseks jäänuna end nähtavaks tahab muuta, endaga arvestama panna. Igaüks arvab, et just tema on see kõige erilisem, ja nii see peakski ju olema.
Mis võib toimuda ema (Epp Eespäev) sees, kelle kauaoodatud poeg koju surema tuleb? Kas rõõmujoovastus, et tal oli ikkagi õigus ja poeg tuligi, jääb kestma, või kuhtub see fakti ees, et tulnu on surija? Usub ta, et suudab oma armastuse ja äraootamisega oma poja päästa? Kas teadmine, et teda on kogu aeg oodatud, annab pojale juurde elujõudu? On see egoism või eneserahustus?
Keerulises olukorras on ka noore mehe vanaema (Helene Vannari) - oli see ju tema poeg, kes pojapoja kodunt minema kihutas. Ühte enam pole, nüüd on minekul ka teine. Juurde veel vana inimese kangus, leppimatus sellega, justkui oleks ta valesti elanud ja valesid hinnanguid endas kandnud. Peab leppima.
Igal naisel on oma mantra, mida ta korrutab ja mida tahab uskuda. Igaühel on oma tõde ja õigus. Ajaga teeb mälu trikke, hakatakse mäletama seda, mida tahetakse, et oleks juhtunud, ja korraga tekitab riidu see, kui keegi teine neid armsaks mõeldud väljamõeldud mälestusi ära tahab röövida, öeldes, et ei olnud nii. Ehkki elatakse pead-jalad koos, on ikkagi igaüks iseendaga üksi. Sellest ka need monoloogid. Siin ei nuteta, küll aga naerdakse hüsteeriliselt, ja see naer on jubedamgi kui nutt. Ennast peab suutma kaitsta, sest keegi teine ei kaitse. Ja naer on sobiv turvis.
On lämbe, ja seda me näeme. Vihm, mida on oodatud, ikka ei tule. Mees tuleb koju, ent see pole see tulek, mida kõik need aastad oodati ja ette kujutati. Äikeseraksaka asemel jätkub vindumine lämbuses. Kuidagi ei oska olla ja kuskil pole asu. Näitlejad mängivad selle äikese-eelse seisundi tabavalt välja.
Ehkki lavastus on oma olemuselt staatiline, on selles pinget, mida võimendab ka minimalistlik, ent seda enam end pilti mängiv liikumine. Fookuses on lavastaja Anu Lambi heakõlaline tõlge ja iga näitleja saab võimaluse end pilti mängida ning kogu aeg pildis olla. Ehkki mehe kirjutatud, on naiste igiootavat ja andestavat olemust täpselt tabatud, mille Lambi lavastus laseb kenasti ka suureks mängida.
Kõige äkilisem sündmus on etenduse ootamatu lõpp. Küllap tahtnuks paljud suunduda garderoobi asemel vaheajale, et näha, "mis siis pärast sai". Aga selle ootusega läks samuti nagu kadunud poja kojutulekuga - see tuli teisiti, kui oodatud, jättes sees kõik harali. Nagu eluski, kõigele vastust ei saa.
Toimetaja: Valner Valme