90 raamatut 90 päevaga. Egon Rannet, "Kadunud poeg" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Egon Rannet
Egon Rannet Autor/allikas: Mona-Mia/wikipedia.org

90 aasta jooksul, mis lahutavad meid regulaarsete raadiosaadete algusest Eestis, on ilmunud maailmas palju põnevat kirjandust. Need raamatud on kõik oma ajastu lapsed ja ühtlasi selle kujundajad, peegeldades erinevaid tehnilisi, kultuurilisi ja poliitilisi olusid. Vikerraadio toimetajad Urmas Vadi ja Peeter Helme valisid välja 90 teost ajavahemikust 1926 kuni 2016, mida tutvustatakse iga päev alates 5. septembrist. Teksti kujul (ja tihti pikemana) saab neid lugeda ERR kultuuriportaalist.

Aasta on 1958.

Nõukogude Liidu au ja uhkus, maa tehiskaaslane Sputnik1, läbinuna 70 miljonit kilomeetrit, siseneb 4. jaanuaril Maa atmosfääri ning süttib. Suurbritannias paigaldatakse tänavatele esimesed parkimisautomaadid. Eestis toimub esimene Muhu väina regatt. 6. oktoobril läheb raadioeetrisse esimene "Päevakaja" saade. Sel aastal sünnivad Micheal Jackson, Madonna ja Doris Kareva.

Aastal viiskümmend kaheksa jõuab Eesti Draamateatris lavale Egon Ranneti näidend "Kadunud poeg". Raamatuks saab see tekst veidi hiljem. Ilmselt on see näidend üks enim mängitud tekste eesti dramaturgiast. Lisaks tervele Nõukogude Liidule ka Ungaris, Ida-Saksas ja Hiina Rahvavabariigis.

Aksel Tamm mäletab "Kadunud poja" esietendust selliselt: "Istusin teatri rõdul ja tõepoolest tundsin, kuidas saal elas kaasa kadunud poja kojutulekule. Muidugi oli see Siber, kust vaevatud ja kaltsus mees koju tuli, muidugi oli see Venemaa, kus teda oli muserdatud ja närutatud, muidugi oli see nõukogude võim, mis oli teda tallanud. See oli näidendi algus – esimene vaatus – hariliku vaataja jaoks, eesti inimese jaoks. Siis aga algas mustkunst. Kadunud poja väsimus, muserdatus ja trotslikkus oli ainult mask, maski taga oli spioon ja diversant – ja nüüd mängis etendus ka keskkomitee sekretäridele. See vangerdus oli tõepoolest šarlatanitemp – võte arsenalist "igaühele midagi!""

Aastal 2001 lavastab sama teksti samuti Eesti Draamateatris Mati Unt, aga ilmselgelt on nüüd tegemist hoopis teise näidendiga, teise vaate ja suhtega. Tõenäoliselt on see ka viimane kord, kui seda näidendit lavastatakse, aga mine tea!

Egon Ranneti näidendist hoopis huvitavam on temast seniajani ringi liikuvad kuulujutud näiteks sellest, et tegelikult ei kirjutanudki romaane "Kivid ja leib" Egon, vaid tema naine Vaike Rannet. Veel liigub kuuldus, et ka mitte Vaike Rannet ei kirjutanud neid romaane, vaid keegi kolmas, keda Egon Rannet hoidis kinni oma keldris.

Aga on muidugi ka konkreetseid mälestusi. Siin Debora Vaarandi oma: "See, et Rannet just kirjanikuks pürgis, on pannud mind kõvasti mõtlema. Ta töötas ju kriminaaljälituses – seal oli võimalik jõuda üsna kõrgele. Miks kirjandus? Rannet tahtis, maksku mis maksab, kirjutama hakata. See oli üsna koomiline, vahel ka hale."

Kaarel Ird, kes teadupärast ka ise polnud mingi malbeke, ütles peale Ranneti näidendi lavastamist: "Järgmisel korral sama autoriga kokku puutudes tuleks talle Seewaldist masin järele kutsuda."
Kuidas suhtus Rannet aga kriitikasse? Kui Oskar Kruus oli kirjutanud "Kadunud pojast" mitte kõige ülistavamalt, siis korraldati Kunstiklubis istung, kus Rannet süüdistas, et Ameerika luureamet on Oskar Kruusi üles ostnud ja "Kadunud poeg" on maha tehtud nende käsul!

Ja meie ohhetame ja ahhetame, mis see Kender jälle tegi ja ütles. Ranneti kõrval on Kender poisike.

Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.  

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: