Arvustus. Andrei Mogutši "Joobnud" kisub maskid maha
Kuldse Maski teatrifestivali tükkide näitamine Tallinnas on teadagi siinne venekeelse teatri kõrghetk igal aastal. Jäin korraks mõtlema, kas see pole karuteene meie Vene Draamateatrile, kui Venemaa teatritippude paraad siit läbi sõidab. Olgu, see on ketserlik mõte. Eks meie vene näitlejad kaifivad ju samuti ja saavad inspiratsiooni ja sirutavad siis omi tiibu.
"Joobnud"
Autor: Ivan Võrõpajev
G. Tovstonogovi nim. Suur Draamateater
10. ja 11.oktoobril Rahvusooperis Estonia
Lavastaja: Andrei Mogutši
Aga kujutlege, kui kuskil maailmas oleks veel üks Eestimaa, kus elab 160 mijonit inimest ja tehakse vaat et maailma parimat teatrit ja siis sõidavad need teatrid Eestisse. Pakun et meie teatriinimesed vaataksid siis neid üsna nukralt. Või noh, kui tuleks siia eestikeelsed kirjanikud, kes erinevalt minust oleksid maailmanimed...
Olgu, see oli lora.
Olgu ette ära öeldud, et Lembit Petersoni – Ivan Võrõpajevi "Joobnuid" ei ole ma veel näinud. (Aga kavatsen vaadata, nüüd eriti.)
Mogutshi "Joobnuid", millega ta on keeranud realismitraditsioonidega Tovstonogovi teatri stilistika kergelt vussi ja põhjustanud veidike segadust, aga saanud siis Moskvas pärjatud ja värvilise maski pihku, sain vaatama minna Estonia teatrisse. Vedas, et sain, sest saal oli puupüsti täis. Valdavalt oli see venekeelne publik. Aga eestlasi, kes kõrvaklappidest tõlget kuulasid, leidus ka. Need olid enamuses teatrikooli tudengid, õppejõud ja näitlejad. Ja paar muude valdkondade inimest, kes avalikult teatrist ei räägi, aga keda ma näen pea iga kord teatris, kui miskit head on.
Mulle anti koht klapptoolile. Ma polnud sellisel varem istunud ega osanud klappi avadagi. Nüüd ma olen hallineva habemega onks ja tiba imelik oli klapile istuda, aga härrasmees mu kõrval ütles julgustavalt: "See on sul ju väga hea koht!" Ja oligi. Seina külge kinnitatud klapi peal istudes oled saalipublikust tiba kõrgemal ja vaade on avar.
Aga etendus?!
Oh, ma nautisin venekeelse teatri kuulamist-vaatamist.
Tükis teadagi lõputud purjus inimeste dialoogid, mis jõuavad enamasti välja jumala ja armastuseni. Alati vähe erineva nurga alt. Selge, et purjus venelast on eestlasel äärmiselt raske mängida. On oht üle mängida või siis liiga sordiini alla jääda. Sellepärast tahangi meister Petersoni versiooni näha.
Ja purjusolekut on üldse keeruline mängida, sest keskendutakse liialt purjus olemisele, aga mängida tuleb ilmselt seda, mis asja purjus inimene ajab, kuidas ta pidurdunult või eksalteeritult mõtleb. Ja enamasti üritab ta oma purjusolekut hoopis varjata, aga see tähendab topeltmängu.
Piiteri näitlejad teevad purjusolekut muidugi orgaaniliselt. Nad on omas elemendis ja ei pinguta üle. Mõnikord tembutavad mõnuga ja harrastavad purjus inimeste balletinumbreid, aga see mõjub loomulikult. Realismus seguneb... jah, millega? Groteski, absurdi ja revüülikkusega, sest vahel räägitakse ka otse saali imaginaarset neljandat seina lõhkudes ja samas on neljas sein nõiaväel jälle kohe kohal ja sa usud uut stseeni. Taolist kabareetamist tehti Venemaal küll juba sada aastat tagasi, see on traditsioon. Tairovid ja Meierholdid ja kes nad seal olid.
Lava kaldpinnal on paksud kahekordsed poroloonmatid ja neil ei saagi teisiti liikuda kui kõikudes ja tuikudes. Nutikas leid. Mattidele saab muretult ninali kukkuda ja kukutaksegi igatpidi. Ja kõige selle vahel, nagu öeldud, räägitakse hingeminevalt kõige olulisematest asjadest elus. Nagu joobnud inimesed ikka. Ivan Võrõpajev kasutab dialoogis palju kordust, nagu vindisena end ikka korratakse ja seda ei pruugi olla kerge teha. Aga kordagi polnud tunnet, et nõks ei töötaks. Kõik tobedad kordused tehti puhtalt ära ja läksid tihti kumuleerudes üha paremaks.
Tüki ülesehitus meenutab Arthur Schnitzleri "Ringmängu", kus ka uues stseenis vahetub tegelane välja ja aetakse muudkui armastuseasja. Ja eks neid tükke ole veelgi. Nõks on osav. Karakterit saab avada mitme nurga alt. Ehitada intiimsetest episoodidest kokku suurema pildi. Üksildased inimesed kondavad ringi, aegajalt põkkuvad ja siis jätavad vastleitud suhte jälle kus seda ja teist ja sööstavad uut kaaslast otsima. Elu ja armastuse ringtants.
Mis peale mitme näitleja peene mängu ja tegelaste hingemineva südamepuistamise meelde jäi? Mingi üldisem vapustus või tõdemus oli? Võrõpajev on suurepärane oma joodiklike filosofeerimistega, aga mulle jäi sisse ehk hoopis etenduse ja näitlejate energia, ansamblimäng ja seda ma siin juba lahti seletada ei suuda. Kui kellelgi oli soolokoht, siis teised toetasid. Ja samas tulid uue hoo ja teemaga kõrvalt sisse. Andmata mingit aega hanguda. Nagu jazzis. Lavastaja priima töö.
Eesti näitleja ei saa lihtsat veenvalt niimoodi pikalt ja pidevalt karjuda, see ei oleks loomulik. Ja siis samas kohe tardunult molutada. Vene näitleja saab ja see on igati tore. Mis ei tähenda, et eesti näitleja ei saaks omamoodi orgaaniline olla. Aga venelast mängida on meil pagana ränk. Hindut võib veel mängida, sest neid me nii hästi ei tea, aga eks sest kipu siis karikatuur tulema. Jäin jälle lorama.
Bussiga kodu poole sõites kuulasin, kuidas teatritudengid lobisesid võrdlevalt Mogutshi ja Petersoni lavastustest ja sealt mul hakkaski hargnema mõte, et mis nõksudega meie ikkagi vene temperamendiga täidetud asja teha saame. Ehk peaks tegema rohkem lavastusi vene näitlejatega koos. Ja mitte ainult vene näiteljatega. Miks mitte läti näitlejatega. Pealegi saaksime siis näha uusi nägusid ja neid on lihtsam uskuda.
Aga põnevid asju nii põhiprogrammis kui OFF-programmis tuleb Kuldsel Maskil veel ridamisi. Tõsi, piletitega on nüüd juba keeruline.
Toimetaja: Valner Valme