Tõnu Karjatse filmikomm. Hea uus eesti film ({{commentsTotal}})

Vallo Toomla
Vallo Toomla "Teesklejad" Autor/allikas: kaader filmist

Hea uus eesti film - see on märksõna, mille kaudu aasta 2016 võiks meelde jääda. Selle hea uue loovad tänavu täispikkade mängufilmidega debüteerinud noored filmitegijad Triin Ruumet, Anu Aun ja Vallo Toomla.

Vallo Toomla "Teesklejad" esilinastus San Sebastiani mainekal filmifestivalil ja alles nüüd jõudis ka koduvaataja ette, on juba enam mitte niivõrd Eesti kui Euroopa film. Sellisele universaalsusele vihjab pildikeel, süžee ja teemavalik. Samas säilib rahvuslikule kinole ülimalt oluline erand - filmis räägitakse vaid eesti keelt, vaatamata sellele, et tegemist on Eesti-Leedu koostööga. Võib vaid kujutleda, millise poliitiliselt tähendusliku lisamõõtme saanuks "Teesklejad" juhul, kui näitlejate nimekiri oleks samuti olnud rahvusvaheline ning konflikt "omade" ja "võõraste" vahel rahvuspõhine. Kuid see olnuks juba teine film, mida siin pole veel tehtud.

Vallo Toomla "Teesklejate" tegevus toimub üksildases mereäärses moodsa lakoonilise kujundusega majas (arhitekt Emil Urbel), kus 30ndates paar püüab suhtele uut algust leida. Plaani lööb aga segi see, kui nad pakuvad varjualust teisele paarile, kes on linnamürast eemale telkima tulnud. Filmi pealkiri võtab tabavalt kokku linateose temaatika - teeskluse, mis on kattevarjuks otsustamatuse ja arguse taagale, mis rikub mitte ainult mehe ja naise, vaid ka kollektiivseid ja ühiskondlikke suhteid.

"Teesklejad" uurib, kus on piir, millest alates julgeb inimene endale otsa vaadata ja kuidas ta selle piirini jõuab. Stsenaristid Andris Feldmanis ja Liivia Ulman ei tee seda ülesannet vaatajale just lihtsalt lahendatavaks: film kui tekst mängib vaatajaga nii nagu filmi tegelased üksteisega, pannes proovile tähelepanu ja mõistmisvõime. Emotsioonid on mask, läbi mille saab teist poolt suunata, samas võib aga juhtuda, et teine pool võtab mängu liiga tõsiselt ja mäng saab hoopis teise pöörde.

"Teesklejate" trump on tugevates näitlejatöödes. See on nelja näitleja film, psühholoogiline draama, mille väljamängimine eeldab meisterlikkust. Mirtel Pohla, Priit Võigemast, Meelis Rämmeld ja Mari Abel teevad kõik tugevad rollid, paaride omavahelised suhted on selgelt välja joonistatud ning lavastus toetab näitlejatööd. Pohla ja Võigemasti karakterid teeb keeruliseks see, et nende mäng on mitmetasandiline - selle eesmärk on keerata ümber sõrme ka vaataja. Vihjan sellele, et "Teesklejate" süžeeliini võib vaadata kahte moodi ja kumbki tõlgendus ei ole vale. “Teesklejad” on mõistatuslik film nagu Hollandi lavastaja Alex van Warmerdami "Borgman" (2014), mis "Teesklejate" vaatamise ajal meeltes kummitas. Ka selles filmis toimub tegevus üksikus uhkes ja moodsas elumajas, kuhu võetakse pererahva armust tööle kummaline võõras, kes kirurgilise täpsuse ja järjekindlusega avab väikekodanlikkuse varjatud paise. Pole muidugi eriti oluline, kas ja kuivõrd on Van Marmerdami film olnud "Teesklejatele" eeskujuks, ehkki sarnaneva mitte ainult tegevuskohad, vaid ka näiteks Meelis Rämmeld ja Jan Bijvoet külalistena.

Need ühtelangevused või laenud ei häiri, samasuguseid motiive on maailma filmikunstis kasutatud küllaga, peamine küsimus ongi selles, kuidas seda teha. Vallo Toomla näitab, et oskab tekitada juba tuntud osistest uut kvaliteeti. Head psühholoogilist draamat pole Eesti filmis kunagi liiga palju ja vaatamata arvukatele katsetele on see õnnestunud vähestel. Toomla rakendab laia maailma kinost tuntud võtteid pinge arendamiseks, kujundikeel on sümbolistlik, hõlmates ka algelemente: vesi kui piirisituatsioon, algus ja nullpunkt; sellega seostuvad peegeldused, mis ka semantiliselt "Teesklejate" puhul on tähtsad; välk kui kahe vastandliku laengu kokkupõrke elektriline lahendus, samuti taandatav jumalikule algele, loojale ja karistajale. Toimumispaiga eraldatus taltsutamatute loodusjõudude keskel aitab esile tuua inimeste võltsi pealispinnalisust, ühtlasi rõhutab see looduse tähtsust eesti mentaliteedis.

Toomla on püüdnud säilitada keskteed autorikino ja laiemale publikule mõeldud draama vahel, kaldudes pigem autorifilmi poole. Samas ei lähe Toomla kuigi sügavaks, kaadrite pikkus on mõõdetud ja lugu saab jälgida ka väiksema mõttepingutusega. Seega on "Teesklejad" sobiv näide ühest suunast, kuhu hea uus Eesti film minemas, see on nii festivalide kui kassapotentsiaaliga kvaliteetdraama, millele on lihtne leida kaasrahastust ja levi välisriikides.

Elagu Eesti film!

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: