Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Arvustus. Danny Browni kokaiiniõudus

Danny Brown
Danny Brown Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Danny Brown
"Atrocity Exhibition" (Warp)
9/10

Lugu "Downward Spiral" läheb käima ning kaadrisse kargab kokaiinist üle tõmmanud Danny Brown. Ta on hüsteerias ja segaduses, jookseb edasi-tagasi, peksab pead vastu seina ja kisub juukseid peast välja. Heitlik ja rütmitu sissevaade piinleva inimese maailma, mis on mingil veidral kombel eriliselt nauditav. See on vastuolu, mis muudab Danny Browni uue albumi "Atrocity Exhibiton" aasta üheks põnevamaks projektiks. Peatamatu maniakaalsus.

Südames on Danny Brown suhteliselt vanakool. Ta ei painuta hip-hopi keskset luustikku kui sellist, nii tema eelmised kaks plaati ("XXX" ja "Old") kui ka praegune esindavad samal ajal nii rokilikku rütmikat kui ka MC-kultuuri. See aga ei tähenda, et tema muusika oleks vana või kõlaks aegunult, vastupidi. Brown on koorinud hip-hopilt maha kõik ilusad, meloodilised, meeldivad kihid, jättes järgi vaid koleda ja vastiku minimalismi. See on otsekui küberpunk vaade hip-hop reaalsusele, plaat, mis annab võimaluse näha teispoolsust. Tumedat poolt, mis on kohati ebameeldiv ja lippab vägisi eest ära, kuid ei ole kindlasti igav. Oi, kaugel sellest.

"Atrocity Exhibiton" on kontseptuaalalbum, mille ühendavaks tunnuseks on artist ise, kes tõmbas ninna liiga palju kokaiini ja muutus hullunud mees-masinaks. Virutas rusikaga läbi seina ja hakkas jooksma. Kogu hingest, kuni jaks lõpeb ja kokku vajub. 46 minuti jooksul see aga ei juhtu.

Trummid ei täida Browni uuel plaadil rütmika eesmärki. Rütm tuleb tema enda heledahäälsest hullräppimisest, kus ta ei lähtu aga ei trummirütmist ega õrnast lo-fi taustast. See möödajooksmine loob aga mingi uudse dünaamika, meenutades kohati David Bowie viimaseks jäänud albumit "Blackstar", kus trummid samamoodi oma rada kõndisid. Lugude lammutatud ülesehitus ei muutu abstraktsuseks, suvalisuseks, vaid kujuneb hoopiski transiks. Tehnopidude peanõksutamise vahele võiks sellelt plaadilt vabalt midagi mängida.

Vokaal on keskmes, kuid Danny Browni veiderdavat häält on raske eraldiseisvana võtta. Eraldi oleks see lihtsalt imelik prääksumine, lasteteatri klounilik lalin. Kuid kummituslikud taustad asetavad kõik omale kohale. See ei ole cloud-rap, kus vokaal peab kõlama masinlikult, ega ka gängstaräpp, kus vokalist on kuri ja näitab hambaid. Tema hääl kõlab nagu inimene, kuid seal sees on mingi lahustumatu paanika. Nagu zombie-kloun.

See on kole muusika. Kui hip-hopi puhul on tavaline, et käsitletakse valulikke teemasid (prostitutsioon, tänavaelu, rassiviha), siis see ei tingi veel paratamatult muusika koledust. Danny Brown aga ei üritagi midagi ilustada. Tal on pask olla, teda ei huvita, kas kuulajale tema looming üldse meeldib. See sobitab värske plaadi teatud mõttes ka Warp plaadifirma konteksti, kuhu alla Brown enda uue albumiga jõudis. "Atrocity Exhibition" jõupositsioon on sarnane Death Gripsiga, kelle muusika üritab samamoodi kuulajast kaugemale minna, distantseeruda. Kui nende energia lendab otse kuulaja suunas, siis Danny Brown teeks muusikat nagu peegli ees seistes. Ta karjub iseenda peale, võitleb enesega.

Aga kogu album ei ole narkouimas, seal on ka mingeid selgemaid hetki. Momente, kus tunneli lõpust justkui paistaks korraks valgust. "Ain't It Funny" on nagu hullumaja patsientide loodud new wave bänd. Trummar peksab peaga basstrummi, süntesaator kriiskab kõledalt täiest kõrist ja vokalist tulistab automaadist sõnavalangut. See ei kõla kokku, aga on ikkagi lollakalt võluv. "From the Ground" näitab habrast RnB'd, kus Kelela võrgutab Browni enda kütkesse ja haarab juhtohjad enda kätte. Plaadi ainus veidikenegi ilus moment, ausalt. Ja noh, lõpuks saab Danny Brown loos "Get Hi" kokku Cypress Hillist pärit B-Realiga ja hakkab kanepit suitsetama. See ei näita valgust ega muuda asja ilusamaks, kuid rahustab üldist komplekti pisut maha.

Plaadi lõpuks ei saagi me kuulajana teada, kas Danny Browniga on ikkagi kõik hästi. Ta on ilmselt siiani narkootikumide mõju all ning ta on ilmselt väsinud, kuid kas kõik on hästi? Ei tea, ei tahagi teada, polegi oluline. See närvilisus ja paanika on plaadile jäädvustatud ning see on hämmastavalt põnev.

Plaadi esisingel "When It Rain":

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: