Teatrifestivalile "Talveöö unenägu" jõuab inimhinge piire kompav lavastus "Näitus B"
Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit näitekirjaniku, kunstniku ja lavastaja Brett Bailey teatritee, mis algas veidi pärast apartheidi lõppu, on olnud kahtlemata vastuoluline. "Aastaid, kogu oma elu mõtlesin ma – võimalik, et üsna pragmaatiliselt –, kuidas teha teatrit, mis vastaks väljakutsetele uues Lõuna-Aafrika Vabariigis? Kuidas teha teatrit, mis räägiks nii musta kui valge publikuga?"
Et mõista paremini oma mustanahalisi kaasmaalasi, matkas Bailey üksinda kõrvalisse Xhosa külla, kus peatus sangoma ehk šamanistliku ravitseja juures. Ta kiindus sügavalt kogukonna rituaalidesse ja muusikasse ning paljudes oma tulevastes teatritöödes ammutas ta nendest teemadest inspiratsiooni. "Minu meelest oli uudishimu mõlemapoolne. See oli ühine õppimisaeg," on Bailey öelnud. Rassiküsimused, poliitika ning teised ebamugavad ja ohtlikud teemad on Baileyle kaasa toonud hüüdnime: "Aafrika kõige kartmatum teatritegija".
Bailey hakkas tegema rituaalidel põhinevaid töid, nagu ta ise ütleb: "… naiivses usus, et teatris viibimine võiks tuua mingit ühiskondlikku paranemist ja kollektiivset kokkutulemist, nagu see tolles konkreetses kogukonnas juhtus. Aga see värk ei tööta täiesti erinevas kogukonnas. Valge vaatajana võid sa tunda mõningat põnevust eksootika üle, kuid sa ei ole mingi koguduse liige. See oli naiivne eksperiment.”
Detsembris jõuab "Talveöö unenäo" raames Tallinnasse Bailey üks kõige vastuolulisemaid lavastusi "Näitus B” (Exhibit B), mis toob publiku ette julge taasesituse sada aastat tagasi toimunud inimloomaaedadest, kaasates selleks päris inimesi meie kõigi keskelt. Kui palju on meis muutunud saja aastaga? Mis on inimlikkuse mõõt?
Inimloomaaedade kõrgaeg oli 19. sajand, mil neid seati üles nii maaküladesse kui ka linnast-linna reisivate freak show'de raames. Inimloomaaedadega seoses huvitab Baileyt ennast kõige rohkem inimeste objektistamine. "Kui muuta inimene objektiks, võib temaga teha kõige hullemaid asju," ütleb Bailey.
Näitus koosneb erinevatest installatsioonidest eraldi ruumides, kuhu publik ükshaaval siseneb. Nendes tubades on vaataja vastamisi kaunilt seatud vaatemängudega, mis vihjavad peamiselt Aafrikas toimunud rassistlikele ajaloosündmustele. Näitusel on viiteid ka hilisematele intsidentidele Aafrika pagulaste vastu suunatud rassismile Euroopas.
Näitustel kasutatakse alati kohalikke inimesi. Üks Poolas osalenud naine kirjeldas oma kogemust järgnevalt: "Grupp mehi sisenes ruumi. Nad naersid ning kommenteerisid mu tisse ja keha. Nad ei mõistnud, et ma olen inimolend. Nad arvasid, et ma olen kuju. Hiljem tulid nad tagasi ja igaüks neist vabandas eraldi minu ees."
Inimhinge piire kompav näituselaadne lavastus on tekitanud paljudes etenduspaikades ka intriige ning vääritimõistmist. 2014. aasta augustis ilmus Briti ajalehes The Guardian Bailey lavastust kritiseeriv artikkel, mispeale loodi Ühendkuningriikides lavastuse boikoteerimist toetav liikumine. Septembris pidid Londonis toimuma etendused, kuid avamispäeval aset leidnud protestiaktsioonid sundisid korraldajaid üritust ära jätma. Berliinis ütlesid aktivistid oma protestides, et lavastus "arutleb vägivaldse koloniaalajaloo üle valesti", samas lavastuse toetajad on nimetanud teost unustamatuks, kiites selle väärikust ja ilu.
Bailey sõnul on probleemid tekkinud väärarusaamade tõttu, mida levitavad inimesed, kes pole näitust ise külastanud. "Minu eesmärk ei olnud selle tööga inimesi üksteisest kaugemaks muuta. Vaidlustada arusaamu ja ajalugu – seda küll. Selgesõnaliselt solvata – seda mitte. Aga ma töötan keerulisel ja vastuolulisel territooriumil, mis on täis sügavat valu, vaenu ja viha. Sellel territooriumil ei ole sissekäidud radu ja see on täis maamiine. Kas see tähendab, et mina kunstnikuna ei peaks sinna minema?"
Baileyt on enda sõnul alati, isegi lapsena, häirivamate teemade poole tõmmanud. "Ma ei usu, et see oli niivõrd teadlik. See on lihtsalt sõlm minu olemuses." Pärast lavastust "Näitus B" on tema järgmised tööd olnud "Pelgupaik" (Sanctuary) – lavastus seksuaalsest ärakasutamisest katoliku vaimulike seas, ning uusversioon "Macbeth'ist" – inspireeritud rahvustevahelisest vägivallast Kongos. Hetkel on tal töös uus lavastus "Parv" (The Raft), mis räägib pagulaste põgenemisest Aafrika ja Lähis-Ida õuduste eest "rannikutele, kus neid tervitatakse kasvava ksenofoobia ja paljude lootustega, mis saavad tõenäoliselt purustatud".
Muuhulgas juhib Bailey ka kollektiivi Third World Bunfight, millega on ta seni lavale toonud teatritükke, oopereid, house-muusika sõusid ja kohaspetsiifilisi lavastusi. "Ma armastan klassikalist ainest ja ma olen tegelikult eelkõige jutuvestja," ütleb Bailey enda kohta ise. "Lõuna-Aafrika teatritest selliseid palju ei leia. Õhkkond on üsnagi piirav: levinud on komöödiad ja kaasaegset teatrit nähakse harva. Tahaksin öelda, et mind ei huvita üldse teatri kasutamine avalikkuse informeerimiseks. Mina tahan sütitada inimesi lugudega, mis liigutavad neid emotsionaalselt."
Brett Bailey lavastus "Näitus B" jõuab Eestisse teatrifestivali "Talveöö unenägu: Plaan B" raames perioodil 5.-10. detsember.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Talveöö unenägu