Tõnu Karjatse filmikomm. "Belgica" taastab üheks õhtuks usu ilusasse tulevikku ({{commentsTotal}})

"Belgica" Autor/allikas: kaader filmist

Äsja kinodesse jõudnud Belgia draama "Belgica" on Felix Van Groeningeni viies film. Tema eelmine linatöö "Broken Circle Breakdown" (2012) tähendas juba rahvusvahelist läbimurret ja publikuedu, "Belgica" tõi parima režissööri auhinna tänavusel Sundance’i festivalil. Seega võib arvata, et Belgia režissöör on kõrgemat tähelendu alles alustamas.

Kui "Broken Circle Breakdown" on energiline suhtedraama üpris laiale publikule, siis "Belgicat" võib pidada eksperimentaalseks selles mõttes, et filmi süžee rullub peamiselt lahti muusika toel. Märkimist väärib, et kõik filmis kuuldavad 15 stiililiselt täiesti erinevat pala on teinud Ghenti bänd Soulwax. Kahe Ghenti venna David ja Stephen Dewaele asutatud Soulwax on võimekust näidanud varemgi, nii näiteks esitas bänd 2009. aastal BBC1 stuudios otseeetris ühe tunni jooksul 420 improviseeritud loo algust. Võibolla polegi liialdus väita, et "Belgica" on suuresti just Soulwaxi film, sest sinna pandud žanritevaheline variatiivsus ja loomulikkus, kuidas see välja mängitakse, väärib tunnustust.

"Belgica" räägib loo Ghenti samanimelisest klubist, selle tõusust ja langusest, ning ka kahest vennast Frankist (Tom Vermeir) ja Jost (Stef Aerts), kes klubi asutavad. Klubi lugu kulgeb paralleelselt vennaste omavahelise läbisaamisega. Nagu tihti juhtub, tähendab pereäri ka prioriteetide segipaiskumist ja kannatajaks pooleks jäävad inimeste suhted, tekkiv kriis viib alla aga ka ühise ärilise ettevõtmise.

"Belgica" on lihtne lugu ja selle võlu ongi vormis ehk lavastuses. Van Groeningen põimib vendade suhteliini ja klubi arenguloosse muusikalisi etteasteid klubi laval, tekitades siin, Euroopa ääremaal, kadedust Kesk-Euroopa väikelinna muusikaskeene variatiivsuse pärast (sic! Ghentis on 257 000 elanikku ehk kolmandiku võrra vähem kui Tallinnas). Muusika varieerub vastavalt vennaste ettevõtte arenemisele väiksest kohalikust pubist VIP-korrusega eksklusiivklubiks, kus uksel näokontroll ja saalis tantsupostid. DIY indie-pungist jõutakse lounge-jazzi, eurodisko ja EDM-ini. Muusikaga läbi töötatud montaaž on sedavõrd tihe, et karakteritele jääb suhteliselt vähe ruumi. Filmi peategelaste tragikoomilise elukaare käsitlus jääb vihjeliseks ning vendi kehastavad Vermeir ja Aerts teevad tubli töö tegelaste sisemise arengu väljatoomiseks. Filmi dramaatiline selgroog tugineb aferistist Frankile. Tom Vermeir toobki Franki karakteris välja selles peituva pillava hedonisti ja ärivastuga ettevõtja tunnusjooned. Linateost raamib Franki kodune miljöö, kusjuures ka selles on oma sisemine liikumine - räämas koertekasvandusest klaasverandaga eramajani.

Felix Van Groeningen on loomult optimistlik režissöör, tema lugudes on alati paras annus huumorit vaatamata traagilistele pööretele, mis on lahutamatud inimsaatusest. Van Groeningen usub inimesse ja tahab näidata, et ka kõige mustemast stsenaariumist või leida väljapääsu, kui ainult inimene ise seda soovib. "Belgica" kannab endas 1970ndate vabaduseideaali, mis on suubunud ja sumbunud ettevõtlusse. Van Groeningen viitabki sellele, et ettevõtlus muusika- ja meelelahutuse alal, mis peaks ideaalis võimaldama personaalset vabadust ja eneseteostust, tapab inimsuhted. Ehk et äri on ebainimlik ja kapitalism halb, kui minna ettevõtluskriitika juurte juurde. "Belgicas" on aga just klubi asutamine ja selle ülalpidamine see, mis toob vendades esile nende peidetud küljed, negatiivse kõrval ka positiivse – soovi midagi muuta, paremaks teha. Seega saab Van Groeningeni filmi võtta ka uurimusena ettevõtlusest. Teema on aktuaalne, vaadates kasvõi siinses meedias puhkenud vaidlust start-up'ide üle.

Filmi plussidele (dünaamilisus, muusika osa süžees) vaatamata ei kuulu "Belgica" just nende ekraanitööde hulka, mis meelde jäävad. Argipäev ja muud audiovisuaalsed signaalid söövad filmi mälust ruttu välja, vastandina näiteks teise Belgia flaami režissööri Koen Mortieri filmile "Ex Drummer" (2007), kus samuti on oluline roll muusikal, kuid mille käsitluslaad on hoopis toorem ja julgem. Kindlasti aitab just veidi halastamatum filmikeel viia teose ka audiovisuaalmürast nüristunud vaatajani. Van Groeningeni käsitlus jääb sel taustal ilustatuks ja laiema vaatajaskonna huvides nudituks, muusikalised episoodid sarnanevad muusikavideotele, kuid optimistlik noot, millest film kantud, taastab vähemalt üheks õhtuks usu ilusasse tulevikku. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: