Arvustus. Mõistuspärasust eirav visuaalluule ({{commentsTotal}})

näitefragment Dubovi maalikunstist
näitefragment Dubovi maalikunstist Autor/allikas: http://www.manfreddubov.com/

Manfred Dubov
"Täna leitakse kõik üles"
Värske Raamat #18
SA Kultuurileht

Huvitav on see luuletajate huvi kehaõõnsuses toimuva vastu. Maalikunstnikuna tuntud Manfred Dubov räägib näiteks pisarakanalist (lk 9) ja organite vahelisest ruumist (lk 20). Meenub, et Silvia Urgas tegeles oma "Siht/kohas" ka kohati anatoomiaga.

Dubovi loomingu teravik on segaste meeleolude jäädvustusel, mitte sihipärasel kommunikatsioonil. Värskendav on lugeda noort luulet, mis ei mängi popkultuurivihjetega. Siiski, kui see oleks muusika, siis tekina ühtlaselt ruumi kattev ambient, mis väldib loosunglikkust, ei huvitu lineaarsest dünaamikast, vajab aega ja kordusi, et end lahti kerida.

See ei tähenda, et esitatu säärast värvingut ei võiks käsitleda omaette läbiva sõnumina. Vastaval juhul oleks tegemist petlikult lepliku rahusõnumiga, mis varjab endas sisepingeid. Vunki selle teose lugemisel sisse kruttida tunduks teksti vägistamisena, see on justkui mõeldud pomisemiseks.

Ütleme, et üks tegelane ärkab ja hakkab maailma avastama, tehes posivaid tähelepanekuid nii enda kui ka ümbritseva kohta. Nii, uniselt ja aralt sirutades, see kogu end püsti ajab, olles samas teadlik oma spirituaalsest monotoonsusest.

Seda, mida too tegelane kogeb, võib ju absurdiks nimetada (nagu kogu sissejuhatavas lauses toodud), aga pigem on tegu esmakohtumisega, justnimelt õppimisega (nagu samuti kogu sissjuhatavas lauses toodud) ning välisest samaaegselt tõuke saanud sisekaemusega.

Omamoodi otsingute käigus avanev peegelkommentaar. Täna leitakse kõik üles, lubab ju ka luulekogu pealkiri. Ja nii, kuis luule end lahti kerib, tekib teksti rohkem eneseteadlikku ärksust, nõiduslikud fraasid nagu mu janu on mu ärkamine või mind pole veel siin taasesinevad ikka ja jälle andes samas mõista teatavast konstantsest ebakindlusest, ehk isegi nihilismist.

ma sean kõik kahtluse alla / et tulla tagasi sealpool eitust (25)

Eeldusel, et me ei tea, kust tegelane tuleb, võib kõik uus ta ümber näida, jah, absurdina. Inimeksistents on juba iseenesest absurdne nagu Camus teab ja samamoodi ka püüdlused sellele mõtet ja üleüldist õnne leida. Hiljem tekib luuletustesse Sina ja Meie, mille kaudu siis seda õnne kujutleda või lammutada üritatakse, taustal kurblikkus, mis järk-järgult erosiooni mõjul koos kõige muuga haihtuvat näib. Figuuri erosioon on vist ka Dubovi maalikunsti põhivõtteid. Visuaalne tekstitaju pole seega teab mis üllatav.

Igal juhul on selle tegelase märkmed niivõrd fragmenteeritud, et esialgu jääb nende läbivalt mõtestatud seos küll peitu, ega absurdis peagi ratsionaalsusega midagi pistmist olema. Küll aga võime haarata kogu tunnetuslikku mõju ja väljendatu ekspressiivsust. Ka mõttelist teekonda kogu kui terviku, mitte kolme-nelja luuletuse kontekstis. Makrotasandil võib siit tõesti loogikat leida. Just nende kolme sissejuhatuses toodud märksõna baasil: sünd, armastus, õppimine.

Tahaks ju öelda, et see raamat on sürrealistlik, aga et moonutuse taga on keeruline päris reaalsust referentspunktina näha, siis see nagu ka ei päde. Paljusid fraase saab siiski elavalt sürrealistliku maalina visualiseerida: kätes on järv; kirikukella löögid / südamelöökide asemel; maailm ja veri on üks; uss mida hoian / sööb mu varsti ära, heledas rannas voolab metsaveri ookeanisse jne jne.

Loomulik, et sellisel foonil kohtab ka omajagu abstraktsuse isikustamist. Autor vigurdab oma kõverpeeglis ka aja dimensiooniga:

ma ei tea kes me oleme / kümne aasta pärast / ma tean kus me olime (16)

minu seest voolavad välja / järgnevate aastakümnete sündmused (32)

Ja ruumimõõtmega:

ma tulen mitmest kohast korraga (33)

Esineb kontrastseid keelendeid, mis sobitavad väga erineva tooniga elemente. Sõnas luulilled võib näha näiteks ühendit kõledast/ õõvastavast/ kaduvast ning harjumuspärasest ilusast/ meeldivast, õitsengust. Eks antipoodide ühendamine panustab ju ka absurdi.

Selle reaalsuse nihestamisega on aga üldiselt nii, et koos reaalsusega kaovad ka mõistuspärased alused ja üldse mõte millelegi hinnangut anda. Jääb vaid üle otsustada, kas mõni sõnamänguline fraas on leidlik, uudne, kosutav. Ja see on juba rangelt subjektiivne.

Toon välja mõned, mis mulle meeldivad: pööran vaikuse ümber; tukastus keset surma; kurjusevarjutus; kraanad sorteerivad mu mõtteid...



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: