Arvustus. Kings Of Leon kui staadionirocki viimased päevad
Uus plaat
Kings of Leon
"Walls" (RCA)
7/10
Kui Kings of Leon alustas, ei teadnud nad isegi veel päris hästi, mida tegema hakkavad. Nad ei osanud hästi pilli mängida ja olid pidevalt purjus, kuid neis oli piisavas koguses noort uljust. Kuigi nende esimene album "Youth & Young Manhood" oli jõuline, siis ei näidanud nad kordagi otseselt muskleid. Kolm venda (Caleb, Nathan ja Jared) ning nõbu Matthew segasid enda muusikasse päikese, kasti odavat Ameerika viskit ja kauboisaabaste kontsaklõbina. Alustasid noorena kirikus laulmisega, jõudsid pimedatesse rockiurgastesse ning mõne aastaga olid suured staadionid nende ees. Triumf, kas pole?
Samm-sammult hakkasid nad mõistma, et prožektorid nende näos ei kustu nii pea ning nad asusid enda elurõõmsat lõunaosariikide rocki vaikselt lahjendama. Kui esimesed kolm plaati kompasid pinnast, siis neljanda albumiga "Only by the Night" lendasid nad välgukiirusel edetabelite tippu. See oli staadionirock parimas mõttes, midagi sarnast nagu kunagine (veel hea!) U2 või Bruce Springsteen. Särav, rahulolev ning lootusetult võluv.
Pärast seda läks vahepeal neil fookus kaduma. Eelmisel albumil "Mechanical Bull" sai neist justkui lõunaosariikide The Killers, kes jorises suvalist pubirocki kümnete tuhandete inimeste ees. Turvaline samm, mis lihtsalt lõpuks kedagi ei huvitatud.
Värske album "Walls" läheb käima ja on mõne hetkega aru saada, et turvalisust, selgust ja siledust on Kings of Leon tugevasti maha lihvinud. See muusika on ikka veel staadionirock ning seda mitte 21. sajandi kontekstis, kus me näeme suurtel lavadel aeruga pähe saanud puuraidureid (Mumford & Sons) ja naivismist nõretavat kitarripoppi (Imagine Dragons), vaid Kings Of Leonile tõesti meeldivad suured lavad, suured kitarrivõimud, suur publik. See muusika saabki kõlada ainult publiku kiljumise taustal, sellest ei saa lahutada kuulsuse, tähesära, staarimentaliteeti. Nad ei ole hipsterid, neid ei huvita mingid popnišid. Nad teevad seda, mida juba aastaid teinud on.
See muusika ei paku seega otseselt midagi uut, siin korduvad kõik motiivid, mida kuulsime juba plaadil "Because of the Times" või "Come Around Sundown". Pusle on aga pisut teisiti kokku pandud, rõhuasetus on mujal. Kitarripartiid on ikka sama värvilised ja säravad nagu varem, pimestades kuulaja ja pannes otsekui pisut alt üles vaatama. See-eest on energia vaiksemaks jäänud, tüübid toetavad end kitarrivõimu najale ning mõtisklevad hetkeks endamisi. Eks on ka aeg. Laulja Caleb oli silmitsi alkoholiprobleemidega, enamikel neist on juba perekond. Bändi tahaks ju ikka veel teha, aga ilmselt ei jõua enam nii palju juua või sedavõrd suurtes kogustes narkootikume tarbida. Aga see rahunemine ei ole igav.
Kui Pitchfork tõi välja, et "need lood jäävad kummitama, kuid ei ole pähe oodatud", siis minu arvates on kõik just vastupidi. See on sulnis muusika, mida vaikselt endamisi kaasa ümiseda, kuulata hallil sügispäeval ringi jalutades või panna taustaks kodustele toimetustele. Piisavalt põnevust, et intrigeerida ka viiendal, isegi kümnendal kuulamisel, ning sealjuures ka mõnusalt kerge ja universaalne, nõudmata kuulajalt erilisi tingimusi. See vist peakski popmuusika eesmärk olema?
Kui nullindate indie-bändid hakkavad vaikselt muutuma ebahuvitavaks isegi kunagistele fännidele (kas kedagi üldse huvitas, et Kaiser Chiefs andis sel aastal uue plaadi välja?), vanad staadionirockarid lähevad ükshaaval pensionile ning uusi olulisi rockbände eriti juurde ei teki, siis on meeldiv näha, et mõni kunagine lemmik siiani heade plaatidega hakkama saab. Kui sinna saaks veel veidi rohkem kirge ja entusiasmi juurde, võiks arvata, et rockmuusika hakkab uut jõudu koguma. Praegu on see aga lihtsalt üks mõnus album.