Philipp Löhle 2011. aasta näitemäng, mis vaeb globaliseerumist, on ootuspärane nüüdisdramaturgia: eri paigus toimuvad väiksed sündmused mõjutavad üksteist, inimeste teed ristuvad juhuste tahtel.

Laura Metsa lavastus võimendab fragmentaarsust, rändamine katkestab lühikesi ja ülilühikesi stseene. Teksti tundmata on keeruline lugu oma peas kokku panna; rännulust, teatrimaja soppide avastamine, logistika mõistatamine neelab lõviosa energiast. Kahjuks pole kavalehel tegelaste-rollide nimesid, on vaid näitlejate nimed – olen sama tendentsi viimasel ajal märganud, see paneb mõtlema, kas rolli nimetamine tundub repertuaariteatri reliktina?!

Viiest näitlejast on Kadri Rämmeldil, Priit Loogil ja Sander Rebasel läbivad rollid; Sten Karpov ja Meelis Rämmeld mängivad kaht töökaaslaste paari, erilist tragikoomilist võlu kiirgab ullikestest hiina ärimeestest; Liis Karpov visandab vaimukalt episoodilisi meediapersoone ja teda tahaks rohkemgi näha...

Proloog maadeavastaja Magalhaesiga kanti nähtud etendusel ette justkui nimme saamatu, taidlusliku kostüümiteatrina, miks nii, ma aru ei saanudki?!

Võiks väita, et pärispeategelased on saatuslikud asjad, mille ümber kõik keerleb: üks õnnetoov jalgpallisärk, mida oma silmaga näeme, terava silmaga asjatundjail publiku seast on aega arutleda rõivaeseme autentsuse ja kvaliteedi üle; ning üks maailmas laineid lööv foto, mida me ei näe, tänu sellele intensiivselt kujutleme. Nood kaks inimloomingu produkti on omavahel tihkes seoses.
Miks ikkagi rännakuvorm? See pole ju pelk publiku ja näitlejate kohalolekut aktiveeriv võte? Laura Metsa lavastuses „45 339 km² raba“ lahutatakse publik vaheseinaga Eestisse jääjateks ja väljarändajateks, vaatepunktid erinevad. „See asi“ kui rännak võimendab globaalses maailmas olulise tabamise, ligimese märkamise juhuslikkust, hetkede möödavilksatamist, suutmatust peatuda, kaasa-läbi elada.

Mu jaoks olid põnevaimad viivud, mil stseen katkes ja mind taas rändama kamandati: tekkis kiusatus seisma jääda, et näha, kuidas näitlejad rollist lahti lasevad ja tagasi rolli astuvad. Mõnus oleks vaadelda lemmikstseene kaks-kolm-neli korda järjest. Aga ei anta aega... Nii nagu eluski: aega pole, kuniks me seda ei võta.

Reisisaatjate kvartett on toredad toimekad Endla Noortestuudio tüdrukud, kel loo sees ka oma pihtimushetkeke. Kui nad korra kummardavad näitlejaid varjutades, mõjub see siira lugupidamisavaldusena nende raskele tööõhtule. Kui aga sama juhtus teist korda, mõjus see juba iroonilisena viisakalt tagaplaanile hoiduvate näitlejate suhtes?!