Keelesäuts. Presidendi perekonnanime käänamisest
Seoses aruteludega, kuidas käänata meie uue presidendi perekonnanime, on minultki korduvalt seisukohavõttu küsitud – et kuidas minu arust peaks, kas (kelle?) "Kaljulaiu" ja (keda?) "Kaljulaidu" või (kelle?) "Kaljulaidi" ja (keda?) "Kaljulaidi".
Üldreegel ütleb, et perenimesid käänatakse nagu vastavaid eestikeelseid käändsõnugi. Siin on üksjagu erandeid, aga lihtsaid liitsõnalisi perenimesid mina nende hulka ei arvaks. Seega eelistan ma igal juhul öelda "Kaljulaiu" ja "Kaljulaidu", mitte "Kaljulaidi" ja "Kaljulaidi" – just nõndasamuti, nagu me ütleme "Kaljuranna" ja "Kaljuranda", mitte "Kaljurandi" ja "Kaljurandi".
Siit-sealt on olnud kuulda arvamust, et nime käänatagu nii, nagu nimekandja ise tahab. See on armas mõte küll, aga kehtib enamasti hoopis teist laadi nimede puhul ning üldise reegli väärtust ega staatust sellel pole. Pealegi, mis saaks siis, kui nimekandja tahe pole teada? Või siis, kui nimekandjal endalgi eelistus puudub? Eks sel juhul tuleb ikka lähtuda üldreeglist. Nimekandja erisoovi arvestatagu aga juhul, kui see ei lähe vastuollu terve mõistuse ning eesti keele käänamise loogika ja loomulikkusega.
Kaljulaid on üks ääretult loogiline ja loomulik eestikeelne nimi. Ärgem siis käänakem seda puiselt ja kantseliitlikult – Kaljulaidi –, vaid nõndasamuti loogilises ja loomulikus eesti keeles – Kaljulaiu.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio