Jaak Johanson: pärimuses avaneb suurem maailm
Plekktrummi saatekülaliseks oli pärimusmuusik Jaak Johanson, kellega vesteldi Eesti Rahva Muuseumi näitusest "Uurali kaja" ja sellest, mida annab kultuuripärandi mõistmine laiemas kontekstis.
Jaak Johanson leiab, et pärimuskultuuris peitub palju sügavam maailm kui see, mis on käegakatsutav ja nähtav: "See on seotud otsinguga, et meie nähtava maailma sees oleks suurem maailm, kus kõik on salapärane ja kus on asju, mida me ei tea. Minu jaoks on see olnud pärimus ja rahvalaulud."
Rääkides "Uurali kaja" näitusest, mis selgitab soome-ugri rahvaste kultuurilisi seoseid, tõi Johanson välja, et see teema on oluline ja ka hõimupäevade korraldamise kontekstis päevakorras. Samas soome-ugri tausta mõistmise kohapealt on ilmselt enamiku arusaamad üsna üldised. "Ilmselt see tähendab midagi kõigi jaoks, aga enamuse jaoks on seal mingisugune katkestus vahel, nagu regilauluga, me kõik oleme kuskilt õpikust midagi lugenud, mingeid koori ja bändi variante sellest kuulnud, aga seda isiklikku suhet ei ole. See on mingi üldine kultuuriline kategooria, aga sellisena ta ilmselt omab ka mingisugust tähendust meie kõigi jaoks," selgitas ta.
Johansoni sügavam huvi pärandkultuuri vastu sai alguse juba noores eas, kui ta püüdis leida midagi, mille kaudu maailma konstrueerida: "Mind köitis see mõte, et sa saadki sellest mingisugust vaimutoitu, et sa vaatad sinna tagasi.” Nüüd huvitab teda aga hõimurahvaste ajaloo juures just see pool, mis aitab mõista, mis ühe väikerahva kultuuriga võib juhtuda. „On huvitav, mis meie kui samasse seltsi kuuluva rahvana võib juhtuda, kui me satume keerulisematesse olukordadesse või kui me pea kaotame. Näiteks maride ja udmurtide kultuuris – on huvitav vaadata, mis sellest mingil hetkel muutub kitšiks või mis on see ametlik rahva- ja pärimusmuusika ja millal satub sekka ka midagi tõelist. See on jätkuvalt põnev."
Pärimusmuusikuna hindab Johanson aga seda osa pärandist, mis jääb väljapoole muuseumi seinu "Ühtpidi mulle väga meeldiks kui me suudaks jätkata sellist joont, et me ei ehitaks suuri muuseume ja ei teeks suuri ausambaid. See, mis on muuseumis või fondis, võiks olla inimeste hulgas laiali või hajutatult hoitud. Mingil moel see suur muuseum on nagu enesekolonisatsioon. Teisalt see on mingi statement ja seda tuleb ka teha, see on nagu paabulinnu saba, seda peab näitama. See käib lihtsalt mänguplatsi reeglite juurde."
Teatud osa kultuurist jääb aga alati väljapoole muuseumiseinu ja elavas traditsioonis leidub alati osa, mis kannab salapära. "Mulle meeldib Eestist nii mõelda, et Eesti sees on üks teine Eesti, mis on palju suurem kui see nähtav Eesti ja ilmselt see on ka see, miks ta alles on. Mingid asjad lähevad radari alla, just selles mõttes, et radar ei korja neid üles," rääkis Johanson.
Toimetaja: Marit Valk, Valner Valme