Tõnu Karjatse filmikomm: "Julieta" märgib Almodovari naasmist naistedraama juurde

"Julieta" Autor/allikas: outnow.ch

Keskea kuldsetes aastates Julieta valib raamatuid, mida kaasa võtta Portugali, kuhu ta läheb kaasa oma sõbra Lorenzoga. Juhuslik üürike kohtumine tänavanurgal oma ammuse tuttava Beatrizega viib Julieta aga täielikult rivist välja ja ta pakib oma asjad uuesti lahti ning keeldub seletustest Lorenzole.

Nii algab tänapäeva tuntuima Hispaania režissööri Pedro Almodovari uus film “Julieta” (2016). See avaepisood on sissejuhatus inimlikult komplitseeritud süžeele, mis toob vaatajani episoode ühe noore naise keerukast saatusest. Almodovar on halastamatu enese, oma kangelaste ja ka vaataja suhtes, ta maalib Julieta elu emotsionaalselt paksudes värvides, kaldudes ootamatutes süžeekäikudes kohati isegi äärmusteni, mida võib kohata peamiselt seebiooperites. Kuid kes ütleb, kus läheb piir päriselu ja seebiooperi vahel? Tihemini, kui me seda sooviksime, on see sein imeõhuke ja peegel, mille Almodovar me ette filmina annab, ehmatavalt kalk.

Almodovari filmide, peamiselt just melodraamade eripära on nende emotsionaalne laetus ja teravalt riivav psühholoogilisus. “Julieta” käsitleb sarnaselt mitmetele teistele Almodovari parematele filmidele inimese suurimat hirmu - üksindust. See on lähedalt seotud armastuse otsingu ja perekonnaga, kooslusega, mida Almodovar institutsioonina oma lugudes küsimuse alla paneb, kuid mille vajalikkuses toetava struktuurina ta kordagi ei kahtle.

Seda kahtlust ei teki ka siis, kui Almodovar demonstreerib taas oma kangelast - sõltumatut, kaunist ja mässumeelset Teda, kes alles filmides saab konkreetselt noore naise kuju. Noor Julieta Adriana Ugarte kehastuses on just selline Patty Diphusa (vt ka Pedro Almodovar “Patty Diphusa ja teisi tekste”) tüüpi mässaja, kes armastab provotseerida, kuid kellel on ülihea süda. See mäss on kantud oma koha leidmise vajadusest, lootusest leida sidet, mis ei katke. Võib-olla just homoseksuaalsus on olnud see tegur, mille tõttu on Almodovar tunnetanud põhjani üksinduse hirmsat sügavikku. See on olnud talle aluseks oma lugude leidmisele ka teiste autorite sulest, nagu “Julieta” puhul, mille stsenaarium tugineb Alice Munro novellidele.

“Julieta” on Almodovarile 20. mängufilm ning see märgib ta naasmist "naistedraama“ juurde ehk siis filmi juurde, kus peategelased ja konflikti osapooled on naised. Sellest printsiibist pole Almodovar tegelikult kunagi kaugenenud ja väidetavalt on Almodovar üks tänapäeva paremaid meesrežissööre, kes naise tundemaailma mõistab. See ilmnes juba ta rahvusvahelises läbimurdefilmis, tragikomöödias “Naised närvivapustuse äärel” (1988), mis rääkis mahajäetud naisest ja ta katsetest oma elu uuesti jalule seada.

“Julieta” on tõsisem film kui Almodovari varasemad tööd. Selles puudub groteskne koomilisus ja keigarlik flirt glamuuriga. Selle asemel on see uurimus depressioonist, ülekohtusest hüljatusest ja süümepiinadest. Ükski filmi kangelane ei vala seal pisaraid, ehkki selleks oleks neil põhjust küllaga, seda raskem on sellele vastu panna aga vaatajatel.

Almodovar demonstreerib, kuidas panna film rääkima. Asi pole helifilmis, kunstlike ruumimõõdete lisamises, Almodovar näitab, et midagi sellist pole vaja, film kui meedium mõjub ka tummana, pildilise dramaturgia läbi, mille loob näitleja, lavastus ja montaaž. Julieta tegelaskuju antakse edasi kahe näitleja kaudu. Noort Julietat, kes kohtub oma elu armastusega, mängib seni peamiselt telesarjades kaasa teinud Adriana Ugarte, veetlev näitlejanna, kellele Almodovari film saab ilmselt ka hüppelauaks rahvusvahelisele areenile, seda enam, et film on ka Hispaania kandidaat võõrkeelse filmi Oscarile. (Almodovari filmides tegid muuseas oma esimesed rollid ka Penelope Curz ja Antonio Banderas). Vanemat, oma tütre kaotanud Julietat mängib Emma Suarez, seni samuti vaid Hispaania filmitööstuses rakendust leidnud talent. Kõrvalosas astub üles Rossy de Palma, Almodovari üks põhinäitlejaid, kordumatu karakter, kelle füsiognoomia võimaldab välja mängida väga erinevaid rolle.

Hea loorääkijana annab Almodovar Julieta üleelamised edasi sedavõrd usutavalt, et sa vaatad mööda karakteri teatud pealiskaudsusest ja ei hooli sellest, et ei saa teada temast muud kui ta kannatusi. Alateemana käsitleb film ka vanemate ja laste suhteid, mis on omaette igipõline müsteerium – mida neile rääkida, kuidas ja millal. Julieta tragöödia on tema peidetud enesekeskuses, mis ongi üksinduse kõige ähvardavamaid karisid.

"Julieta“ kuulub nii-öelda väikeste lugude hulka, mis ei keskendu niivõrd suurtele probleemidele, kuivõrd ühe inimese traagikale. Almodovar näitab, et selles kogu maailm peitubki.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Klassikaraadio "Delta"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: