Arvustus. Elavhõbedase Jürgeni fenomen
Arvustuspoees
Dana Michel, "Mercurial George"
NU Performance Festivali avatükk, mida mängiti 29. ja 30. oktoobril Kanuti Gildi saalis.
*
Mulle meeldib väga see rumal tunne. See, et nii palju on veel avastada ja teada saada, nii palju on käeulatusest väljas. Mida rohkem sa näed-tunned-mõistad-aimad, seda väiksem sa maailmakõiksuses oled. Mulle ei meeldi üldse see rumal tunne, kui keegi teeb midagi "väga diipi" – näiteks puurib pool tundi sahisevat telekat – ja ütleb siis, et "kuidas sa aru ei saa!". Heidegger. Derridaator. Kaks üksteist lõputult embavat feministihuult. Kogu tõde klassivõitlusest. Kõik see on viinud selle hetkeni, kõik on kirjas selles hetkes. Ma tahaks öelda: oot, mees, sina olid just see, kes tegi siukse kunstiteose, millega pole midagi pääle hakata, kui pole kaasas kolm lehekülge teoreetilist teksti. Ei-ei, ärge saage valesti aru. Kõik ei peagi olema kergesti kättesaadav, end kergesti kätte andev. Mõnikord peab mõne hetke pärast tegema aastaid töid, eks. Mõnikord ei olegi vaja, et profaanid pühast toimingust osa saaks. Uskuge mind, ma olen seda mõlemalt poolelt vaadates kogenud. Deemonitega ei mängita!
*
Dana Michel. Ma näen teda korraga lapsena. Siis on see abitu või puudega inimene, viga saanud inimene, inimene enne, kui ta teab, et on inimene. Või vanainimene. Igatahes on see veidi ebardlik, ebakindel, rahutult mittestandardne. See kehakeel. Ta liigub läbi rituaalide, läbi esemete, läbi toidukujundite. Kui ma pärast uurin, kas need rituaalsed-religioossed viited on sihilikud ja seotud mingi konkreetse maagia või religiooniga, siis on ta ise ka veidi nagu otsimas – et katoliiklik kasvatus, aga muidu küll mitte … talle meeldib käia poodides, talle meeldib osta suvalisi asju, mis ei ole suvalised, need võivad kuidagi tulla etendusse või mõtlemisse, neil võib olla tähtsus-tähendus. See on väga intuitiivne. Mulle meeldib see kogemus, et intuitiivne, toores ja jõuline loojanatuur võib olla nii intellektuaalne, läbitunnetatud ja põhjalik. Ta ei tule mulle rääkima, et noh, papa Jung nii ja mamma Cixous naa. See on tas loomulikult olemas. Mitte ei ta ei mõtleks, ei arutleks. Aga see on mingi juhanliiviasi, tõelise kunstniku asi. Sa võid kõike seda teada, tunda, aga enese väljendamiseks, teise puudutamiseks pole sul neid relvi vaja. Kõige keerulisemat saab öelda lihtsalt. Kõike lihtsat, aga kummalist või esmapilgul arusaamatut, ei peagi kunagi lahti seletama.
*
Mingis mõttes on ta puhas energia. Mind köidab lava külge see, kuidas ta on. Ta kõneleb, ümiseb, ta suhestub asjadega, suhtleb asjadega, tantsib asjadega. Ise ütleb Michel, et see on tema black-piece. Et alates sellest, kui ta kunagi käis Ivo Dimchevi soolotükitegemistöötoas (Dimchev ise tuleb ka festivalile, ta on tõesti ka hull geenius ja veidrike kuningas), on ta mingis mõttes vältinud "mustanahalisust", olnud laval rõhutatult lihtsalt kunstnik, mitte miski nahavärviga kunstnik, aga siis ei olnud sellest pääsu, see tuli ise ta tükkidesse, ta pidi hakkame sellest rääkima. Et me näeme teda ikkagi mustanahalisena laval. Ma kogesin korraks seda, et Eestis ei ole see veel küsimus. Meil puudub ses ulatuses kokkupuude selle teisega, Nende kultuuriga. Mina muidugi kasvasin vana mudabluusi ja jazzi ja soga kuulates. Billie Holiday on mu haldjas ja ingel kuklasagaras. Robert Johnson rääkis mulle, kust noid kuradeid üles leida. Miles Davis näitas, kuidas end seejärel koos kõigi oma deemonitega nõiana hinges hoida. Aga, jah, mu jaoks rääkis Dana Michel mingit inimeseks olemise lugu, ma ei adund seda black’i siin kohe ise. Kuigi, jah, miskihetk, kui ta ümises-õurgas Nina Simone’i. Siis ma mõtlin sellele, mõtlin küll.
*
Ma nii kangesti tahaks, et see saaks puudutada, et see ulatuks kohe inimesteni. Aga ma pean tunnistama, ma pean mõistma-mõistatama: kui see "Mercurial George" ("Elavhõbedane Jürgen"?), mis mind nõnda puudutas, tõsta täna õhtul Draamateatri lavale mõne lavastuse asemele, siis oleks inimesed lihtsalt segaduses, pahased sest sigadusest, saaksid šoki ja nõuaksid häälekalt õigust ja raha tagasi. Aga on tohutult keeli, mida mina ka ei räägi ega mõista. Ma olen püüdnud end nendes olukordades märgata. Aru saada, et kui Kadri Noormets samas Kanuti saalis kipspäid ringi veab (kusjuures kujundlikult kõnetas toogi tükk – "formlessly yours" – mind täitsa, a veregrupp oli teine), ei ole see lihtsalt see, et tund aega tassitakse kipspäid ringi. Mul on palju raskem mitte-ekspressiivse, mitte-energiaalse (st teistsuguse, madalaks timmitud energiaga) kunstiga suhestuda. Aga siis katsun endale öelda: ma ei räägi seda keelt. Märatsema ja räuskama läen ma sääl, kus taipan, et selles keeles on sigatsetud või lati alt läbi roomatud, et see on minu käeulatuses, see keel. Ma loodan. Ma tean, ma valetan endale. Või teile. Aga siiski, ma loodan, et ma kunagi olen siuke kriitik. Või siuke kunstnik. Mitte igatahes siuke napakas kunstnik, kes laiade lõugade haigutades esireas festivalilehte loeb, selle asemel, et vaadata toda kummalist, habrast, jõudu täis inimest, kes püüab laval lugu, mida me veel isegi, mida tema veel isegi ei adu, ei taba. Lõpuni kunagi. Seda festivalilehte juba üles ei kirjuta, eks.
*
Juhus, viga, eksirada. Need on kunsti mootorid. Miles Davis ütles, et vale akordi või vale nooti pole olemas, on rajad, võimalused. See, et ma lähen ja teen "valesti" või et ma veel ei tea, mis ma teen. See on julgus, see on hullus. See on ilu, vahel (mitte alati, mitte lõpuni). Ma tegelikult ise ei ole üldse säärane kunstnik. Mul on pea alati oma poliitiline agenda, ja ma ei mõtle selle all seda, et ma olen mingi neoroosa pedesotsist liberastivärdjas, vaid pigem seda, et ma sageli taban esmalt selle meeleolu, selle loo, isegi mingi sõnumi, mis ma tahan öelda, rääkida. Väga harva, luuletustes siiski ehk piisavalt sageli, julgen ma olla nii vaba, nagu Dana Michel kogu oma heitluses-otsingus laval näis olevat. Rahutu kunstniku fenomen. The twinking eye, tiksuv-tuksuv keha ja vaim. Aga hing juhib neid mõlemaid.
Toimetaja: Valner Valme