Peaches: ma ei ole popartist, aga olulisi asju tehakse ka popmuusikas
Esimesel novembril astub Punases Majas NU Performance Festivali raames üles kunstnik ja laulja Peaches, keda iseloomustab väljakutsuv välimus ning vulgaarne lüürika. Rääkisime artistiga tema esinemise eel paar sõna.
Teie üks keskseid teemasid on sooidentiteedi küsimus. Minu ees seistes näete te välja nagu naine, aga kelleks te ennast rohkem peate? Naiseks, meheks, võib-olla isegi sootuks?
Ma olen sellest kõigest kõrgemal. Tõesti, ma näen välja nagu naine ning ma võingi ükskõik kuidas riides käia, aga tähtis ei ole mitte see, kuidas sa välja näed, vaid see, kuidas sa end tunned. Minu looming tegelebki sellega, et inimesed tunneksid end oma kehades mugavalt.
Paljud ilmselt arvavad, et ma olen veider, mis on ka okei, aga minu idee on just see, et igaühes meist on nii palju erinevaid mehe ja naise varjundeid, mida peaksime saama välja näidata, mitte jääma kindlaks mingitele mustritele.
Kas sealjuures on teie jaoks üldse tähtis sugude defineerimine?
Me peame sellest mööda vaatama. Isegi need sõnad – mees ja naine – on väga mustvalged, sest tegelikult on ju väga palju erinevaid värve...
Peachese muusika juures on tähtsal kohal ausus, kuid kas see ausus on lihtsalt pettus, mäng? Kas teie kui muusiku ning teie kui inimesel vahel on suur erinevus?
On huvitav küsida inimeselt, kas ausus on pettus (naerdes). Ma saan oma töös olla aus ainult siis, kui ma reaalselt tunnen niiviisi. Laval toimuv on lisaks aususele ka otsekohene ning üle võlli, aga see on pigem osa lavastusest.
Ma tahan enda esinemistesse sisse tuua lisaks veel huumorit, et inimesed saaksid tantsida ja mõnusalt aega veeta, samas mõeldes, et ma saan nüüd sellest teemast aru.
Kommertsmuusikas on viimasel ajal olnud suur osakaal šokeerivusel, vaadakem kasvõi Miley Cyruse loomingut. Mida te sellisest popmuusikast arvate? Kas see röövib teie loomingu usutavust või toob just olulised teemad meedia huviorbiiti?
Miski ei saa minu loomingut ära röövida (naerdes). Ma olen rahul, et popmuusikud sellest teemast räägivad, sest mina ei ole kunagi tahtnud popartist olla ning ma ei kavatse selleks ka saada. Ma tahan olla mina ise, ma ei muutu kellegi pärast.
Ma ei ole pettunud, kui popmuusika räägib feminismist (täpsemalt intersectional feminism – toim.) või kui Miley Cyrus räägib sugudest. Olulisi asju tehakse ka popmuusikas ning see ei ole miski, mille peale saaks pahane olla.
2000. aastal andsite Peachese nime all välja oma esimese albumi "The Teaches of Peaches". Arvestades, et te olite varem mänginud folk- ja rockmuusikat, siis kuidas te jõudsite electroclash'ini ning selle plaadini?
Ma haarasin kitarri kätte ja mängisin folki, selle abil ma mõistsin, et ma olen muusik. Sealt liikusin ma aga vaikselt edasi, õppisin mängima lisaks klaverit ja trumme. Ma osalesin erinevates bändides ja kui kõik minema kolisid, siis mina tahtsin ikka veel bändi teha. Õige pea sain endale Roland MC 505-e, mida kasutades mõtlesin, et nüüd ma olen trummar. Seega ma ei proovinud teha elektroonilist muusikat, vaid üritasin lihtsalt n-ö "olla bänd", mida hakati arvatavasti minu punk-meelsuse ja lüürika tõttu nimetama electroclash'iks.
See on ka põhjus, miks paljud inimesed arvavad, et ma olen pärit New Yorkist, sest ma olen justkui üks electroclash'i pioneeridest. Tegelikult electroclash ei tulnud üldse ühest kohast – oli Chicks on Speed Euroopas, mina Kanadas ja Le Tigre Ameerikas. Kuid electroclash'i juures on põnev see, et enamik artistid on naised...
Teie esinemisi ja videosid iseloomustavad põnevad kostüümid. Kas te teete need ise? Kuidas te nende ideede peale tulete?
Kostüümide seas on tõepoolest palju suurendatud kehaosasid, kuid tegelikult alustasin ma esinemist roosades bikiinides, sest arvasin, et see tasakaalustab mu muusika agressiivsust. Vaikselt hakkasid aga inimesed mulle ise kostüüme tegema, keegi tegi mulle näiteks "XXX" keebi. Inimesed tulidki minu juurde jutuga, et ma tahan sulle kostüüme teha, mulle meeldib su stiil ning see, mida sa teed. See on olnud evolutsioon.