Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Eve Pormeister Viivi Luigest. Kui mitte enne, siis Roomas saad sa seda näha ja kuulda

Viivi Luik
Viivi Luik

Ettekanne kirjanduskonverentsilt "Viiv Luik 70, Ingeborg Bachmann 90" 22. septembril.

Laudatio: Noatera peal kulgemine

"[K]uidas teised inimesed seda pidevalt taluvad, mida nad näevad ja vaatama peavad“ (Bachmann 1988: 51), imestab prillide kandmist vältiv Miranda jutustusest "Ihr glücklichen Augen“ (Te õnnelikud silmad). — "Kudas te nii uimased olete, et te kedagi ei näe. Ma tahass tääda, mes olli!“ (Luik 1985: 184), tõstab häält väike viieaastane tüdruk romaanist "Seitsmes rahukevad“.

Kuidas näevad nende tegelaskujude autorid, nood kaks erinevast keeleruumist pärinevat loojat, kelle jaoks nägemine on nende poeetilises universumis ja olemises üldse üheks olulisemaks abivahendiks igasuguse hoiaku väljendamisel, seda püüangi näidata. Kuid kõigepealt sooviksin ma tänada mõlemat kirjanikku selle taoti salapärase osaduse eest kõigega, "mis on ja mis toimub“ (Luik 2010: 64). Me kummardame sügavalt ühele omapäraseimaile saksakeelsele poetessile, proosakirjanikule, esseistile ja mõtlejale, varalahkunud Austria klassikule Ingeborg Bachmannile[i] tema tülika julguse eest vastu seista valitsevale sõjaseadusele, ka "niinimetatud rahus“ (Bachmann 1994: 128), kus käivat tegelikult pidev üksiksõda "lubatu ja kommete raames“ (Bachmann 1987b: 358), esmajoones mehe ja naise vahelises suhtes. Me täname ambivalentset absoluutsuseihalejat (kõhkleva) lootuse eest uuele maailmale ja rikkumata sõnale. "Ma tõepoolest usun millessegi ja ma nimetan seda ‚Kord saabub päevʻ. [...] jah, tõenäoliselt ei saabu see, [...] ometigi usun ma sellesse, sest kui ma ei suudaks sellesse uskuda, ei suudaks ma ka enam kirjutada“[ii] (Bachmann 2004: 55), veenis end Ingeborg Bachmann, too "teeleasuja ja madalikule jooksja ühes isikus ja meri“ (José F. A. Oliver; tsit Hagedorn 2016 järgi) 1973. aasta juunises Roomas, mõni kuu enne oma traagilist ja salapärast lahkumist 17. oktoobril.

 Me teeme sügava ja südamliku kummarduse ühele köitvamaile poetessile, proosakirjanikule ja esseistile, Eesti elavale klassikule Viivi Luigele tema julguse eest näidata ja tunnetada ajaloo ilu ja ajaliku elu ilu nende vastandlikkuses; julguse eest sirutada välja kõik tundlad kõige elava ja elutu järele nende noatera peal kulgemises ajas ja ruumis, pimeduses ja valguses, halluses ja "lunastussinise taeva“ (Heinputked õisi on loonud; Luik 2006: 81) all, elujõus ning valus ja surmahirmus. Me täname teda empaatia eest näha võilillepäikeses lapse süles suurt maailma (Võilillepäike; sealsamas, 7) ja lootuse andmise eest: "Üks raamat on ikka lahti. / Säält tähti tõuseb, / ja tuult. / [...]/Sääl on ka valge ingel, / ja must./Päike ja põrm. / Ja sinu tõmmata / nüüd on / nende vahele/piir. / Sinu enese nime pääle/seisma jäi sõrm. / Ole nüüd ise/lootus. / Ole ta viimane / kiir.“ (sealsamas, 503j; Üks raamat on lahti)

Teel Igavesse Linna

Ehk ei olegi see päris juhus, vaid omamoodi ettemääratus, et me sedapuhku tähistame neid kaht ümmargust sündimise päeva üheskoos. "[I]gaüks, keda me kuskil juhuslikult kohtame ja kes meile meelde jääb, on märk ja sõnum tulevikust. Mis märk või mis sõnum, eks see selgubki tulevikus.“ (Luik 2011: 250) Lugenud taas neid sõnu, taipasin ma ühtäkki, et põgus vestlus "Varjuteatri“ autoriga paari aasta eest ühel oktoobripärastlõunal Tartu Toomkirikus oli sarnane märk, nagu ta koges neid ise oma eluaegsel teekonnal Igavesse Linna: olgu see siis üksildane pruun kuivanud kõrreke viiekümnendate alguse küüditatute talu talvehämaras aias või Novalise sinine lill või tüdrukud Berliinis, tüdruk Roomas, Tallinnas ja Viljandi turuplatsil ("minu enda muutumatu, noor nägu, mida mina ise ei ole kunagi näinud, [...]“ – sealsamas, 181). Kõiki neid märke või sõnumeid seob tundeline jutustaja läbi aja ja ruumi, oma hinge ja silmade kulgevate niidikestega, tõmmates neid ikka ühest olevikust teise olevikku, nii möödunud kui tulevasse. Tollel äratundmise hetkel ei teadnud ma aga veel, et kõige esimene märk oli juba õhku joonistatud, et "Seitsmenda rahukevade“ autor on kõndinud minu lapsepõlveradadel ühes mereäärses külakeses.  

Võib-olla sai tänane hetk alguse aga juba kirjaniku enda lapsepõlves, 1949. aastal Viljandimaa võsade vahel, kui ta nägi ühes värskelt märtsiküüditatute talu toapõrandal vedelevas raamatus pilti Rooma Colosseumist (Luik 2011: 9j) ja alustas oma teekonda Rooma. Tõsi küll, Viivi Luik jõudis sinna alles ühel 1998. aasta oktoobrikuuõhtul. Siiski andis Igavene Linn talle endast märku ka kõigi nende aastate jooksul, mil ta oli "ihuüksinda maailma teedel“ sinnapoole "hulkumas“ (sealsamas, 201), nii ettekuulutavas unenäos kui ka ilmsi, näiteks DAADi stipendiumi kaudu 1996. aastal Berliinis. Kuid lõppeks tundus seegi olevat vaid märk ja vajalik kogemus, et jõuda Rooma, kuhu viivad ju kõik teed.  

Üsna selgelt ilmutab end märk kahe poetessi kohtumise jaoks kuue aasta eest ilmunud vaimses autobiograafilises või tegelikult ühtlasi autobiograafiaüleses[iii] romaanis "Varjuteater“: "Kõik need nelikümmend üheksa aastat, mil mina olin Rooma poole teel, käisid Roomas miljonid ja miljonid inimesed, [...] Roomas viibis Ingeborg Bachmann ja kirjutas seal oma surmaeelseid hulle jutte, Roomas käis Max Frisch, [...]“ (sealsamas, 28j). Jah, Šveitsi kirjanik Max Frisch, kelle romaani "Homo faber“ peab Viivi Luik oma kirjanikuks kujunemisel väga tähtsaks (vrd Trummal 2012)  ja kellega Ingeborg Bachmann elas koos aastatel 1958–1962, alates 1960ndast aastast Roomas. Oma esimese reisi Itaaliasse tegi perfektselt itaalia keelt vallanud austerlanna juba 1952. aastal, elama asus ta sinna aga 1953. aasta augustis. Tegelikult sättis ta end neli korda pikemaks ajaks sisse oma esmasündinud maale.

Rooma oli nii Eesti kui Austria autori jaoks tähendusrikas nii topograafilises kui ka eetilises ja esteetilises mõttes. Viivi Luik ei suutnud seletada endale seda elu lõpuni isegi jalataldadesse kinnistuvat tunnet (Luik 2011: 63), et ta nagu elanuks ühekorraga viiekümnendate-kuuekümnendate "Eestis Viljandimaa kuusikute ja kaasikute keskel ja samal ajal ühtlasi ka Roomas“ (sealsamas, 43; vrd Trummal 2012).

Ingeborg Bachmannile, kes kauguseigatsuse kõrval tundis kirjeldamatut päralejõudmise igatsust, tähendas Igavene Linn mitte üksnes kodupaika, vaid ühtlasi eksiili ja distantsi.[iv] Kui noore autori jaoks oli Itaalia pealinn utoopilise ja avatud loomuga, siis viimasel seal kanda kinnitamise üritusel 1965. aastal jäi naisel, kelle esmaseks küsimuseks oli armastuse fenomeen – kuidas armastatakse (vrd Bachmann 1994: 109), selja taha Frischist lahkumineku suur valukogemus ning vahepeatus Berliinis 1963–1965, üks raskeim ja süngeim periood tema elus. Neil Rooma-aastatel, mil Bachmann töötas Suremise viiside-projekti kallal[v] ja kirjutas läbi distantsi Austriast, hakkas ta aga üha teadlikumalt tunnetama oma topeltelu ja tajuma oma sünnimaad kui maailma. 1970ndate alguses plaaniski ta pikemaks ajaks tagasi naasta Viini, kuid maetud saada oleks ta siiski tahtnud Rooma Protestantlikule surnuaiale, Shelly ja Keats’i vahele.

Ärkamine Igaveses Linnas

Ingeborg Bachmanni jaoks oli Itaalia maa, kus ta näis läbi tegevat teatud teadvuse avardumise, kõlbelise, tunnetusliku tõuke. "Ta peab minema Rooma, tagasi sinna, kus ta oli kõige vabam, kus ta aastate eest koges oma ärkamist, oma silmade, oma rõõmu, oma mõõdupuude ja oma moraali ärkamist“ (Bachmann 1980: 17), kinnitab ta meessoost minajutustaja suu läbi jutustuses "Kolmekümnes aasta“. Vaimsest ärkamisest, nägijaks saamisest, elama hakkamisest räägib ka Itaalialuuletus "Esmasündinud maa“ (Das erstgeborene Land; tlk Aare Pilv): "[...] äratati mind nägema. / Seal juhtus minuga elu.“ (Bachmann 1987a: 110j)

Oma ärkamist kinnitab Bachmann väga ilmekalt Rooma-vaatluste essees "Mida ma Roomas nägin ja kuulsin“, deklareerides seda selgesõnaliselt lõpulauses: "Ma kuulsin, et maailmas on palju rohkem aega kui mõistust, aga et meile on antud silmad nägemiseks.“ (sealsamas, 609) Siin räägib juba enseteadlik ja -kindel, oma vaimset kogemust edastav "mina“, kelle jaoks nägemine ei ole paljalt väline märkamine. Bachmann püüab aru saada sellest, "mida me ei või näha“ (Bachmann 2006: 182). Õige nägemine – nimetagem seda nii –  nõuab küllap kõigi vaatamisel tekkivate muljete endasse sisestamist, tunnetamist ja iga närvirakuga mõistmist, kogemuseks salvestumist. Et siis suunata "ühele Sinale“, lasta tal osaks saada "omaenda inimesekogemust [...] (ehk oma kogemust asjadest, maailmast ja oma ajastust, ning ka kõigist neist korraga!), aga iseäranis sellise inimese kogemust, kelleks võiks väga hästi olla tema ise või ka teised ning kus ta ise või ka teised kõige inimesemad on.“ (sealsamas, 182)  Kogemus, mille olulisust loomeprotsessis rõhutab oma päevikulaadses romaanis "Malte Laurids Brigge ülestähendused“ (1910) ka Ingeborg Bachmanni vaimne innustaja Rainer Maria Rilke, oli 50ndate lõpus saanud poetessi jaoks "ainsaks õpetajaks“ (Bachmann 1987a: 400): "Me ütleme väga lihtsalt ja õigesti, kui me sellesse olukorda satume, [...]: ‚Mu silmad avanesid.ʻ Me ei ütle seda mitte sellepärast, et oleme mõnda asja või juhtumit lihtsalt väliselt märganud, vaid sellepärast, et me saame aru, mida me ei või näha. Ja just seda peabki kunst saavutama: et meil just selles mõttes silmad avaneksid“ (Bachmann 2006: 181j), selgitab ta 1959. aastal "Manhattani hea jumala“ eest saadud Sõjapimedate kuuldemänguauhinna puhul peetud tänukõnes "Tõe võib inimese kätte usaldada“.

Essees "Mida ma Roomas nägin ja kuulsin“ ei näe mina-vaatleja ainult ilu, noorust, luksust ja aristokraatia märke, vaid ikka mõlemat poolt: ka inetust ja lagu, töölisi, vanureid, kodutuid, haigeid ja surmapaiku. Ta märkab argipäeva pisiasju nagu näiteks naljakate kõrvade ja peaegu palja näoga kassi ühes Rooma baaris. Ta kuuleb sirokot, näeb kõrbe punast liiva ja varahommikust kastet. Campo de Fioril, kus talupojad müüvad lilli ja värskeid toiduaineid, näevad vaatlevad silmad, et ikka veel põletatakse Giordano Brunot, igal laupäeval, kui põletatakse jäätmeid. "Aga mees soklil teab seda ja ei ütle siiski lahti oma vaadetest.“ (Bachmann 1987a: 605) See on ajalooteadlik pilk, teadlik sellest, et möödanik kestab meis edasi. "[...] kargab taas valgus oma heledate esikäppadega/haarab aegade ümbert kinni ja paiskab nad tänasesse“ (sealsamas, 117j) – nii tajub Bachmann luuletuses "Kiri kahes variandis“ (Brief in zwei Fassungen) igavest tsivilisatsiooni ajalooliselt mitte lõpetatud Rooma linnas. Ikka ja jälle suunab mina-vaatleja oma pilgu ka vertikaali. Ta näeb seal kõrgel triumfaalset taevast ja armetut taevast ning all katakombides näeb ta matmispaiku ja seintel rahumeelse elu märke nagu "kala, vau ja tuvi, ankur ja rist, söök ja jook“ (sealsamas, 608). Ja veel palju muudki näeb ta.

Seda, mida Bachmann nimetab arusaamiseks "mida me ei või näha“, nimetab Viivi Luik ‚millekski rohkemaks‘; tõsi küll, mulle tundub, ilma müstilise või utoopilise alatoonita: "Kõik asjad ja kõik olendid, kellega me elus kokku puutume, on need, mis nad on, ja samaaegselt on nad MIDAGI ROHKEMAT, kui nad on, [...]“ (Luik 2010: 63j). Seob temagi tõelise, lähedalt nägemise distantsi ja kogemusega: "Me tunneme maailmas ja teistes inimestes ära ainult selle, mida me oleme kogenud iseendas.“[vi] (sealsamas, 137)  Liigub temagi pilk ikka ja jälle üles-alla vertikaalsihis ning ühelt poolelt teisele poolele. "[K]õige NÄGEMISE mõte“ olevatki "näha olemise mõlemat poolt ja need ühendada, ehk teiste sõnadega – näha sõnnikus lillevõimalust ja tunnistada lilles sõnniku olemasolu, mõista, et nad on ÜHENDATUD ja mitte ERALDI“ (sealsamas, 64).

Ja Rooma ajaloolist lõpetamatust kogeb Viivi Luik samuti. Märku sellest annab ta kohe "Varjuteatri“ avangus Carl Gustav Jungile osundades: "Seal eemal asus Rooma! Seal asus vanade kultuuride veel suitsev ning hõõguv tulekolle, see juurestik, millest saab alguse läänelik, kristlik maailm.“ (Luik 2011: 7)  Just Rooma näite varal selgitas Sigmund Freud "üleüldise säilitamise probleemi psüühilises“: "[M]itte midagi, mis kord oli teoks saanud, ei ole hävinud“, see tähendab et "viimase arengufaasi kõrval kestavad veel edasi ka kõik varasemad“ (tsit Höller 2006: 95 järgi). Viivi Luik kogeb lausa "ajakih[tide] üksteisega segi“ olemist, kõige toimumist "korraga“ (sealsamas, 285). Eriti maa-aluses käigus, ja ka Hadrianuse aias müstilisi, igivanu õlipuid vaadates, kelle tõeliseks eesmärgiks olevat hoopiski õõnsakssaamine ja meie kokkuviimine igavikuga. Ja võimalik "et kogu see pikk, elupikkune teekond Rooma“ oligi võetud ette ainult sellepärast, et ta saaks astuda "üh[te] Antiik-Rooma kevades[se]“ ning viibida mõni minut "ühel keiser Hadrianuse vastuvõtul“ (sealsamas, 285j)  – nõnda sõlmib Viivi Luik kokku kõik oma pika Rooma teekonna niidiotsad.

Nägemisel, vaatamisel on ka oma varjukülg, nagu nähtub Bachmanni ühest lummavamaist, kontrapunktiliselt vaatlevast, oodilikust luuletusest "Päikesele“ (An die Sonne), kus vaataja pilk rändab vee alt ja maa pealt lausa kosmose avarustesse: "Pole midagi ilusamat päikese all kui päikese all olla... / [...] Pole midagi ilusamat kui näha vaia vees ja lindu selle peal, / kes mõtleb oma lennu üle, ja allpool kalad parves, [...]“ (Bachmann 1987a: 128; tlk Aare Pilv). Liiga intensiivne vaatamine ilusasse päikesesse, sellesse eluallikasse ja kunsti mõjutajasse, andumine ilu lummusele võib hävitada silmavalguse.  

Päikese mitmepalgelist motiivi kohtame üha uuesti Viivi Luigegi loomingus. Oma esimesel Rooma hommikul pärast saabumisõhtust äikest ja vihma oli just silmipimestav päike see, mida ta nägi ja kes teda nägi – "Jah, just. Nägi“ (Luik 2011: 43) – ning teda "käekõrval“ "mööda Igavest Linna“ (sealsamas, 45; 63) viis.

Nägemine ja piirid

Nägemine (sehen), sisse vaatamine (einsehen), läbi nägemine (durchschauen) (vrd Wolf 1978: 223) on Bachmannile oluline piirjuhtumite üle järgi mõtlemiseks. Ta balansseerib võimaliku ja võimatu, väljaöeldava ja väljaöeldamatu piiril, et kutsuda esile pingesuhet, mille abil me avardame oma võimalusi, mille najal me kasvame. Seejuures mõistab ta täiesti, et vaatamata soovile meile seatud piiridest üle astuda, pole võimalik ühiskonnast välja astuda. Kuid me suuname seespool neid piire oma pilgu "täiuslikule, võimatule, kättesaamatule, olgu siis armastusele, vabadusele või igale puhtale suurusele“ (Bachmann 2006: 182).

Soovi nihutada, avardada piire, muuta neid produktiivseks, ärgitas Bachmannis suuresti Ludwig Wittgenstein, kes oma "Loogilis-filosoofilise traktaadi“ eessõnas väidab, et "[m]ida üldse öelda saab, saab öelda selgelt; ja millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida“ (Wittgenstein 1996: 9). Ta ütleb lahti igasugusest metafüüsikast ja paneb nõnda mõtlemise, keele väljendustele kindlad piirid: "Minu keele piirid osutavad minu maailma piiridele.“ (Sealsamas, 155) Just see lause olevatki Bachmannile, kelle arvates metafüüsika "väljendab elutunnetust“, nii tugevat muljet avaldanud. "[P]iirid“ olevat talle aga "lihtsalt selgeks teinud midagi, mis pidi ilmselt juba minus olemas olema“ (Bachmann 1994: 83). Tal avanesid silmad, et seal, kus filosoofil tuleb vaikida, peab kirjanik julgema rääkida. Seepärast pidid tema luuletused "näitama“, mida veel ei ole, ja tegema ka lugejat ses suhtes nägijaks, kutsuma teda avardama neid kõige äärmuslikumaid piire, mis piiravad meie silmaringi. Bachmann räägib "[m]aailma vabastami[sest] piiridest“, see aga toimuvat just seal, "kus keelest ei piisa, ja seepärast ka mõtlemisest ei piisa. See toimub, kus midagi ‚ilmnebʻ, ja see mis ilmneb, on müstiline, sõnul väljendamatu kogemus.“ (Bachmann 1987a: 529) Kuid "alles väljaöeldamatu, müstilise kaudu, piiri kaudu, või ükskõik kuidas me seda ka nimetame“ saavatki maailm sõnul väljendatavaks, seega kujutatavaks, saavat "öeldav võimalikuks“ (sealsamas, 527).  

Keelelise ahastuse ja keelelise lootuse vahel kulgenud Bachmann mõistis, et "uue maailma“ loomiseks ei piisa ainuüksi uuest keelest kui niisugusest (vrd sealsamas, 407), tarvis on uut liikumisviisi, st rada, kus sõnadesse ning lugudesse ei pääseks enam mitte midagi juhuslikku. Uskudes, et "[k]õik keele eelised on juurdunud moraali“ (Karl Kraus; sealamas, 421), seob ta need püüdlused kogemustega, uue mõtlemise ja uue (keele)moraaliga, kõlbelise, tunnetusliku tõukega. Et teha lause paikapidavaks, peab öeldu vastama kirjaniku teadvuse seisundile ja kirjanik vastutama öeldu, kogu asja eest. Tema keel peab välja vedama, sest kui "kirjaniku keel välja ei vea, siis ei vea välja ka see, mis tal öelda on“ (Bachmann 1994: 11): "Teha kestvaks üksainuski lause, / sõnade rägas vastupidavaks. / Sellise lause kirjutab vaid see, / kes kirjutab alla“, esitab Ingeborg Bachmann luuletuses "Tõepoolest“ (Wahrlich; Bachmann 1987a: 188; tlk Ain Kaalep) ultimaatumi sõna abil loojatele.  

Sõna peab seisma "sõnumi teenistuses“, korrespondeerib talle Viivi Luik, kes näib samuti siduvat kõik keele eelised moraaliga: "Kui ma räägin teatud sõnade devalveerimisest, siis ei räägi ma mitte KEELEST, vaid INIMESEST.“  (Luik 2010: 48j)  Kogu see vaimne ja moraalne liikumine on seotud õige nägemisega, sest just sellest saavad välja kasvada õiged sõnad ehk "kristallsõnad“ (Bachmann 1994: 84). Uuelt kirjanduselt ootas Ingeborg Bachmann absoluutse sõna seadmist. Viivi Luik ootab sõna abil eneseväljendajalt "ise sõnaks muutu[mist]“ (Luik 2010:  57).

Kõigist neist veendumustest kostub kutset õigele nägemisele ja õhkub mõlema kõlbelist vastutust oluliseks pidava looja hingesugulust Roomaski viibinud (vrd Luik 2011: 29) Rainer Maria Rilkega: nägema tuleb õppida (vrd Rilke 1989: 6). Ja Ingeborg Bachmanni luuletused, aga samuti proosatekstid, näevad ja vaatavad, kuulevad ja kuulavad, "[n]ad mediteerivad ja suunavad“ (José F.A. Oliver; tsit Hagedorn 2016 järgi). Ja Viivi Luige luuletused, aga samuti proosatekstid, need üks "imelikul viisil ebaisikuline“ MINA ja "osa maailmast“ (Luik 2010: 35), näevad ja vaatavad, kuulevad ja kuulavad:

"Nägin Varjuteatris seda, mida Rooma, Igavene Linn, hiljem oma pitseriga kinnitas. Roomas saad sa teada, et sa elad nagu igaüks ja et igaüks kannab oma elu koormat ja et mis see muld ja need porised labidad sulle ikka teevad. Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda tarvis teada. Ela.  

Kui sa veel surnud ei ole, siis sa peaks vaatama, kuidas keeleta ja maata varjud Roomas seina ääres kerjavad. Või kuidas nad Berliinis ‚Jiddisches Liedtheateris‘ varjumängu teevad.“ (Luik 2011: 307)

PhD, Eve Pormeister

 

Kirjandus

Bachmann, Ingeborg 1980. Das dreißigste Jahr. Erzählungen. 15. Auflage. München: Deutscher Taschenbuch Verlag

Bachmann, Ingeborg 1987a. Ausgewählte Werke in drei Bänden. Gedichte Hörspiele Schriften. Band 1. Berlin—Weimar: Aufbau-Verlag, S. 564–566

Bachmann, Ingeborg 1987b. Der Fall Franza. — Bachmann, Ingeborg. Ausgewählte Werke in drei Bänden. Romane. Band 3. Berlin—Weimar: Aufbau-Verlag, S. 355–490

Bachmann, Ingeborg 1987c. Ihr glücklichen Augen. — Bachmann, Ingeborg. Ausgewählte Werke in drei Bänden. Erzählungen. Band 2. Berlin—Weimar: Aufbau-Verlag, S. 249–266

Bachmann, Ingeborg 1988. Kolm teed järve äärde. — Loomingu Raamatukogu, nr 30–32. Tallinn: Kirjastus "Perioodika“

Bachmann, Ingeborg 1994.  Wir müssen wahre Sätze finden. Gespräche und Interviews. Serie Piper, München

Bachmann, Ingeborg 2004. Ein Tag wird kommen. Gespräche in Rom. Ein Porträt von Gerda Haller. Mit einem Nachwort von Hans Höller. Salzburg—Wien

Bachmann, Ingeborg 2006. Tõe võib inimese kätte usaldada. — Akadeemia. Nr 1, lk.181–183

Endres, Ria 2016. Ingeborg Bachmann und ihre Lyrik. "Es kommen härtere Tage“. — Vt http://faustkultur.de/2697-0-Endres-Ingeborg-Bachmann.html#.V_aTI_mLTIU

Hagedorn, Jutta 2016. Interview. Jose F. A. Oliver über Ingeborg Bachmann. — Vt http://www.bo.de/kultur/kultur-regional/jose-f-oliver-ueber-ingeborg-bachmann

Höller, Hans 2006. Ingeborg Bachmann. 4. Auflage. Januar 2006. Reinbek bei Hamburg: Rowohlt Taschenbuch Verlag

Luik, Viivi 1985. Seitsmes rahukevad. Tallinn: "Eesti Raamat“.

Luik, Viivi 2006. Kogutud luuletused 1962–1997. Koostanud Viivi Luik. Tallinn: Tänapäev.

Luik, Viivi 2010. Ma olen raamat. Tallinn: Kirjastus SE&JS.

Luik, Viivi 2011. Varjuteater. Kolmas trükk. Tallinn: Eesti keele sihtasutus.

Rilke, Rainer Maria 1989. Malte Laurids Brigge ülestähendused. Nr 32–35. Tlk Tiiu Relve. (Loomingu Raamatukogu nr 32—35.) Tallinn: Perioodika

Trummal, Külli 2012. Kuuekümnendad. — Sirp, 26.10.2012. Vt http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kuuekuemnendad/

Wittgenstein, Ludwig 1996. Loogilis-filosoofiline traktaat. Tartu: Ilmamaa

Wolf, Christa 1978. Die zumutbare Wahrheit. Prosa der Ingeborg Bachmann. — Bachmann Ingeborg 1978. Undine geht. Erzählungen. Leipzig: Verlag Philipp Reclam jun., S. 221–233

Märkused

[i] Sellest andekast inimesest, kelle jaoks muusika oli "kõrgeim väljendus, mille inimkond üldse on leiutanud“ – "keelest ülem keel“ (Bachmann) –, ja tema elu esimene armastus, oleks samahästi võinud saada ka helilooja.

1963. aastal nomineeris Harald Patzer Austria autori Nobeli kirjanduspreemiale, mille jaoks too osutus aga nooreks.

[ii]   Need sõnad lausub Ingeborg Bachmann Roomas 1973. aasta juunis Gerda Halleri poolt vändatud portreefilmis. 2004. aastal ilmuvad toona väljendatud seisukohad trükituna pealkirja all "Ein Tag wird kommen: Gespräche in Rom“.

[iii] Vaata Viivi Luik (Ma olen raamat, lk 35–36): "Et ma olen raamat. See, mida ma kirjutan, ei ole "looming“, ei ole "tekst“. Ei ole "luule“ ja ei ole "proosa“, vaid on MINA. Ja samas see MINA on imelikul viisil ebaiksikuline, see on osa maailmast. Kui ma räägin mõnest maastikust, mõnest linnast või mõnest inimesest, siis olen MINA see maastik, see linn, see inimene. Minu jaoks on maailm tervik, jah, tõepoolest KERA. Kõik, mis toimub, toimub ühekorraga. Aeg aitab sel KERAL koos püsida, ühendab inimesi ja teeb nad tõesti ÜHEKS TÕUKS […]“

[iv] Eeskätt kodutusest (Unbehaustsein), nagu Ingeborg Bachmann oma vestlustes teada annab, olevatki kasvanud tema pildid.

[v] Roomas jõudis Bachmann ilmutada veel romaani "Malina“ (1971; tlk Helgi Loik, 1992) ja jutukogu "Simultan“ (1972; meil ilmunud pealkirja all "Kolm teed järve äärde“, tlk Helgi Loik, 1988).

[vi] Vrd saksa filosoofi Wilhelm Diltheyt, kelle sõnul on võõrad objektiveerumised (= asjastumised) tunnetavale vaimule mõistetavad üksnes ühise läbielamisstruktuuri kaudu: Sisuliselt tekkivat niisugune suhe, "et seda, mida ma mõistan teises, leian iseendas läbielatuna, ja seda, mida mina endas läbi elan, võin ma mõistmise abil taas leida võõras“.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: