Arvustus. Saatebänd rikub Jürjendali iva
Uus plaat
Robert Jürjendal feat. Andrus Lillepea
"Lihtminevik" (Strangiato Records)
4/10
Kujutluspilt valgusvihkudest pimestatud soolovirtuoosist, kelle lõa otsas saatebänd kammitsetult tuge pakub, on kärme tekkima. Selline omamoodi muusikalise orjuse formaat, mille kõige jubedamaks näiteks võib pidada Kenny G saksofoniõudust. Adult contemporary´ks nimetavad nad vahel seda. Vahel ütlevad ka smooth jazz. Tean, et muusikasotsioloogia üliõpilaste hulgas Euroopas on selline teema levinud uurimis- ja kriitikaobjekt. Selle muusika menu põhjendades jõutakse lõpuks analoogiani poliitika ja populismiga, vaetakse publiku sotsiaalseid karakteristikuid. Kes nad on ja miks nad seda kuulavad? Ülepaisutatud emotsionaalsed žestid, magus klantspilt, mis tekitab sotsiaalset sõltuvust ja teisalt pakub "seikluslikku" kogemust tegelikult täielikult turvatud keskkonnas. Simulatsioon tundeküllusest.
Kenny G on äärmus, aga seda tüüpi, pika meloodiaga, nukra reklaamsaundiga minekut on ka "Lihtminevikus" tunda. Kompositsiooniliselt on see loomulikult kõvasti komplitseeritum. Eepika ja post-grünbergilikud progeotsingud on piiratud aga nõnda ohutu saundivõrguga, et kahju hakkab. Üks igav sõna tükib pähe – "stuudiomuusikud", eriti kui trummide poole kiigata. Miskipärast meenub sellega seoses veel niisugune vana halb Eesti bänd nagu Kognito. Esimeses loos "Ei või ja" jääb Jürjendal pigem noortele sama koolkonna meistritele alla. Argo Valsi ja Karl Petti tegemisi pean näiteks silmas.
Ja Jürjendali kitarr kõlab kohati vägisi nagu Kenny G saksofon. Positiivse paralleelina tuleb aga pähe Viljandi muusikakooli legendaarse direktori Kalle Tamra kompositsioonid väikeansamblitele. Õigupoolest ongi selle, otsapidi akadeemilis-normatiivses traditsioonis, kuid väljendusvahenditelt vabadust püüdva muusika tähenduslikkust erinevatel juhtudel väga raske adekvaatselt kaardistada. Filosoofilist kvaliteeti ma siit meeleheitlikult otsima ei kipu ja jutt "kitarri segamisest elektroonikaga" kui väärtusest omaette võiks tänaseks küll ka Eesti kontekstis möödanik olla. Jürjendali "Rõõmu allikas" (2013) valitsenud new-age salapära ja tekstuursus on "Lihtminevikus" kadunud, rütmigrupp on valjem, otsekohesem ja oluliselt iseloomutum.
Kolmas lugu "Katel" sulgub märksa rohkem enesesse. Vajadus lugu jutustada, ülepakutud heliviiped, ekspressiivne pateetika kaob ühe korrapäratu seisundi, hetke jäädvustuse taotlusesse. Igal juhul on see kiiduväärt pööre. Aga jällegi need trummid, eelkõige saundi pärast, kukuvad ansamblist välja, pigem pidurdavad seda tumedat drone´i, mis võinuks olla teel ekstaasi poole. Enamikul puhkudel ei moodustu "Lihtminevikus" ühes hingavat väge, elemendid neutraliseerivad üksteist rahumeelselt vastastikku. Kliiniline, konfliktita, väeta teekond. Tegu on seesuguse passiivse iseloomuga kitarrisooloalbumiga, mis suhestub kitarriväliste aladega suhteliselt ebakindlalt, toetavad elemendid taanduvad rudimentideks. Orgaanilise bändi projektsioon ei ole "Lihtminevikus" õnnestunud. Trummid justkui oleks sunnitud lihtsalt oma töö ära tegema ja bass samamoodi. Liiga dekoratiivne trummimäng läheb kohati ka vastuollu Jürjendali rõhutatult kõlalähedase suunaga.
Mulle aga põhimõtteliselt meeldib Jürjendali kitarri petlik loomus, tema kitarrimäng ei kõla alati nagu kitarrimäng. Kitarr kui manipulatsioonimehhanism, kitarrimäng kui dirigent. Jürjendalist õhkab sportlikku huvi enda oskusi-mõtteid proovile panna ning mängumeetodeid ohutult loomevaakumis katsetada. Ja seal toimub palju põnevat. Küsimus on selles, kuidas seda vaakumit avada ja avardada. Kuivõrd selle juures narratiivile järele anda? Antud juhul on laienemine tehtud konventsionaalse saatebändi eeskirja ja eetika kohaselt. Tulemus on kohati lääge. Siin plaadil avaldub võimusuhe tagurpidi. Igav keskkond on vangistanud Jürjendali kui solisti keskse iva. Minimalistlikud ja abstraktsemad lood tõusevad sel foonil esile pigem positiivses võtmes.
"Vanad jutud" on pigem huvitavate lugude killast, aga see põhjendamatu trummari show-off jätab küll natuke nõutuks.
Uus lugu Kaido Kirikmäega on märksa põnevam: