Talveöö Unenäole saabuv Kirill Serebrennikov: Venemaa teater areneb võimsalt
Talveöö Unenägu publikuni jõuab Kirill Serebrennikovi lavastus “Märter”, mis räägib loo tavalisest koolipoisist, kellest saab usufanaatik. Aluseks olev Marius von Mayenburgi näidend on lühikese aja jooksul lavale jõudnud Saksamaal, Poolas, Venemaal ja Inglismaal. Lavastaja Kirill Serebrennikov rääkis mõne sõnaga teatrist ja empaatiast.
Kirill Serebrennikov on üks tänapäeva Venemaa andekaimaid teatri- ja filmilavastajaid. Ta on saanud mitu Venemaa riiklikku tele-, filmi- ja teatriauhinda ning tema film “Ohvrit mängides“ pälvis Rooma filmifestivalil grand prix auhinna. Serebrennikov on 2012. aastast peale olnud Moskva teatri Gogoli Keskus kunstiline juht.
Mis teid algselt teatris köitis?
Teatri poole suunas mind filmikunst. Ma olin alati tahtnud filme teha, aga tolles linnas, kus ma elasin, ei olnud sellist võimalust, sestap huvitusin teatrist. Aga huvitusin spetsiifilisel kujul – alguses andis üks kena naine, teatriteadlane, mulle lugemiseks Peter Brooki raamatud ning näitas tema ooperilavastuse "Carmen“ salvestust. See jättiski minule vapustava mulje. See oli täiesti muu teatri liik. Ma olin 17–18-aastane. Aga enne seda olid juba Juri Ljubimovi lavastused, mida ma Taganka Teatris vaatasin, Anatoli Vassiljevi lavastused, ning ma nägin, et sel kunstil on hiigelsuured võimalused.
Kuidas te kirjeldaksite teatri praegust olukorda ja mõtteviisi Venemaal?
Teatriga Venemaal on kõik väga huvitav – see areneb erksalt ja võimsalt. See on maailmakunsti headele mõjudele aldis, mis räägib meile sellest, et teater on avatud süsteem. Sel pole "poorid kinni“, laseb endasse laene ja jääb endiselt mõjukaks psühholoogilise realismi valdkonnas, näitlejateatri valdkonnas. Kokkuvõttes on vene näitlejakool üsna kõrgel tasemel, aga režissööri-, kunsti-, otsingu-, eksperimentaalteater areneb samuti tormiliselt ja huvitavalt. Sestap ei saa kaevata – kõik on väga põnev.
Kuidas teie arvates võiks saavutada suurema empaatia meist erinevate inimgruppide suhtes?
Mulle tundub, et mida vähem me mõtleme gruppidest ja vaheseintest, mis neid gruppe eraldavad, seda lihtsam on suhtumine. Ei ole mingeid gruppe. On lihtsalt inimesed, samasugused nagu sina. Unustage sõna "grupp“, unustage mõiste "need ja meie“, püüdke mõista, et me kõik oleme "meie“. Ning ei ole mingit erinevust inimeste vahel. Kõik on võrdsed. Oleme võrdsed maailma hulluse, kapitalismi, ülikiirelt halveneva ökoloogia ees. On rumal jaguneda gruppideks, kui joogivee varud maailmas kiiresti vähenevad. Kõik see tundub argielu tühja-tähjana selliste tõsiste ja suurte probleemide ees, mis tabavad meid lähitulevikus.
Kirill Serebrennikovi "Märtrit" näeb Kultuurikatlast 6. ja 7. detsembril.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Talveöö Unenägu