Tõnu Karjatse filmikomm: sissejuhatus PÖFFi
Niisiis, PÖFF. Aasta üks olulisemaid filmisündmusi, mis toob mõne nädala jooksul Tallinna ja Tartu kinodesse valiku aasta festivalifilmide saagist.
Kavas hakkab silma see, et tänavu on vähem suurte staaride filme, ehkki maailma festivalidel kõneainet pakkunud Jim Jarmusch, Ewan McGregor ja Kelly Reichardt on meilgi esindatud. Neist mainitud lavastajatest pole Eesti levitajat vaid Kelly Reichardti filmil "Teatud naised" ("Certain Women", 2016), mis on jällegi vastupidiselt McGregori ja Jarmuschi filmidele kriitikute seas hoopis rohkem kiitust pälvinud linatöö. See osutab ühelt poolt meie levitajate konservatiivsusele ja teisalt siiski sellele, et just PÖFF on võimalus, kust otsida neid filme, mis sel aastal maailmas kõneainet pakkunud. Filmimaailmas toimuvast mitmekesisema pildi saamiseks tuleks käia ka teistel festivalidel, neist lähemad Helsingis või Stockholmis, ning miks mitte ka Rotterdam või Wrocław, kus samuti pööratakse tähelepanu uutele talentidele ja julgemale käsitluslaadile.
PÖFFi kava on taas tavapäraselt kirju ning netikataloogi kõrvale tuleb võtta ka trükikataloog, sest netiversioon küll võimaldab otsingut, kuid millegipärast ei toimi see programmideüleselt ega otsitavat läbivate väiketähtedega sisestades. Trükikataloogis seevastu on filmid leitavad indeksi kaudu nii režissööride kui ka pealkirjade järgi. Pealegi on trükikataloogis kergesti tuvastatav ka see, millised filmid hiljem kinodesse tulevad. Samas jälle pole kaugeltki kõik eelmisel PÖFFil levitajamärgisega filmidest seni veel kinodesse jõudnud, nii et 100 protsenti selle peale loota ei saa. Pealegi on levitajata näiteks PÖFFIL vaid ühe seansiga esindatud Makoto Shinkai uus linatöö "Your name" (2016), mis on animemaailmas üks tänavu kõige enam tähelepanu saanud ja kiidetud filme.
Alati on PÖFFi juures küsimuseks see, kuidas filme valida ja alati on ka vastus sellele küsimusele samasugune – oma eelistuste põhjal. See, et film on auhinnatud mõnel festivalil, ei pruugi alati tähendada, et see just sulle meeldib. Arvestada tuleb sellega, et filmifestivale on mitmesuguseid ja mida rohkem neid on, seda laiem on ka nende valikuskaala. A-klassi jõudnud Tallinna festival keskendub oma võistluskavas ja kogu programmis suures osas uutele filmidele maailma eri paigust ning võimaldab tutvumist ka selliste riikide režissööride töödega nagu Katar, Malta, Jordaania, Süüria ja Singapur.
PÖFFil hakkab sel aastal silma just nende filmide hulk, kus on teravalt esil maailmas aktuaalsed teemad nagu pagulus ja sõda ning inimese kindlusetus ja pidetus poliitilistes tormides. Maailm on äärmiselt tasakaalutu ning see jõuab ka kinokunsti, mis oma valmimistsükli tõttu reageerib toimuvale teadupoolest aastase, paariaastase lõtkuga. Siinjuures võiks oma kava koostamisel mängufilmide kõrval pöörata tähelepanu ka tänavusele dokumentaalfilmide kavale, mis näib kvaliteedilt isegi tihkem.
Eeloleval nädalavahetusel linastuvatest mängufilmidest pööran järgnevalt tähelepanu kolmele filmile, et aidata vaatajal valikut lihtsustada.
Ainukese Islandi filmina on 20. PÖFFil Guðmundur Arnar Guðmundssoni "Südamekivi" ("Hjartasteinn", 2016). Südantmurdvalt kaunisse Islandi loodusse paigutuva filmi võtmeks võib võtta 2001. aastal valminud muusikavideo Sigur Rósi loole "Viðrar vel til loftárása", mis räägib keelatud tunnetest kahe poisi vahel. Guðmundssoni debüüt pole oma filmikeelelt küll mitte nii poeetiline, kui seda on mainitud muusikavideo, kuid saareriigi ainulaadsel õhustikul on filmis oma roll. "Südamekivi" on üleskasvamise lugu, kusjuures peategelasel tuleb võidelda mitte ainult enda sisemise segadusega, vaid ka külakogukonna eelarvamuste ja märgistamisega. "Südamekivi" on kaasakiskuva süžee ja hea pildikeelega mõtlemapanev film sellest, kust kohast läheb piir mõistmise ning eelarvamuste vahel, samuti ka sellest, kuidas oma lapsi nende õrnas eas aidata.
"Südamekivi" linastub eeloleval reedel kinos Sõprus ja pühapäeval Mustamäel Apollo kinos.
Briti režissööri Rachel Tunnardi "Harjutusi täiskasvanueluks" ("Adult Life Skills", 2016) on kunstilise poole pealt kohati üpris muusikavideolik. Kunstilise võtme leiab n-ö indie-folk muusikavideotest, kus rõhutakse n-ö tee-ise (DIY) esteetikale. Ehk siis, lihtsus, kättesaadavad ja juhuslikud vahendid, isegi kunstlik lakoonilisus ning rõhutatud looduslähedus. Filmi peategelane on 30. eluaastale lähenev Anna, kes elab oma ema juures kuuris, mille ta on teinud omaette mõnusaks pesaks, igatseb oma kaksikvenda ja mängib ajaviiteks sõrmedega, lavastades nendega väikseid videoklippe. Pöörde toovad ta ellu ekstsentrikust kinnisvaramaakler ja vesternidest vaimustunud väike naabripoiss. See lubaks kõik justkui meeltlahutavat romantilist ja lapsemeelset seiklust à la Miranda July või "Amélie" (Jean-Pierre Jeunet, 2001. NB! Linastub tänavu PÖFFil prantsuse komöödiafilmide retrospektiivi raames), kuid nii see päris pole. Puudu jääb Miranda July filmidele omasest enesestmõistetavast loomulikkusest ja "Amélie" mängulisusest. "Harjutusi täiskasvanueluks" on pigem tehtud juba kujunenud tootmisvalemeid ja lavastusvõtteid järgides, kusjuures ka peaosaline, kahtlemata võimekas näitleja Jodie Whittaker, ei näi oma tegelaskuju lõpuni uskuvat. Sellele, kes suurt tõsiseltvõetavat sügavust ei otsi ja kellele meeldivad romantilised komöödiad, võib see film olla just sobiv. "Harjutusi täiskasvanueluks" linastub Solarises laupäeval.
Samuti laupäeval linastub kinos Artis sotsiaalselt akuutne Brasiilia režissööri Eliane Caffé film "Hotell Cambridge" ("Era O Hotel Cambridge", 2016). Filmi tegevus toimub ühes São Paulo skvotitud kõrges paneelmajas, kus on end sisse seadnud värvikas seltskond põgenikke oma peredega maailma eri paigust. Elanikke ähvardab väljatõstmine, kuna võimudele selline isetegevus ei meeldi. Samas on nad majas korda teinud nii veevärgi kui ka elektrisüsteemi ning saanud hüljatud hoone täielikult elamiskõlbulikuks. "Hotell Cambridge" näitab, et pagulased ei pruugigi alati tulla ainult väljastpoolt. Pagulased on ka Brasiilia enda inimesed, kes mitmesugustel põhjustel oma elamispinna kaotanud. Caffé portreteerib amatöör- ja professionaalsete näitlejate abil pagulaselu mitmeid tahke, luues kaasakiskuva pildi multikultuursest kooslusest, mis toimib inimliku mõistmise ja ühtehoidmise baasil. Tõsi, filmile on omane teatud ilustatus ja negatiivseid tegelasi siin ei kohta, seda enam, et see n-ö hotell pakubki sinna tulnutele pelgupaika neid ümbritsenud kurjuse eest. Caffé filmi tulebki võtta omaette loosungina kodutute ja ümberasustatute kaitseks ning relvaga oma huve kaitsvate võimurite vastu.
PS: PÖFFi ajal on ka filmikomme Klassikaraadio "Deltas" sagedamini, lisaks neljapäevale ka esmaspäeval ja kolmapäeval.
Toimetaja: Madis Järvekülg
Allikas: Klassikaraadio "Delta"