Arvustus. Veel üks OK düstoopia ({{commentsTotal}})

"Terminaator 2" tõi Niko ellu muutuse. Autor/allikas: Kaader filmist

Andris Feldmanis
"Viimased tuhat aastat"
Toimetanud Jan Kaus
Keeleliselt toimetanud Kirsti Sinissaar
Kujundanud Eiko Ojala
Väljaandja: Varrak
200 lk, pehme köide

Järjekordne väljalase, mille kirjeldamiseks võib võtta appi sõna "postapokalüptiline". Viimaste aastate jooksul on lahtiste silmade ja kõrvadega inimeseni jõudnud lugematul arvul düstoopilisi visioone, nii eesti- kui ka välismaist päritolu, nii kirjas, pildis kui ka muusikas. Jääme ilma oma kurvast tulevikust, kui kõik nii agressiivselt ette ära manatakse! Nüüd siis Andris Feldmanise "Viimased tuhat aastat". Ja paratamatult tekivad seosed näiteks päris mitme "Black Mirrori" episoodiga või kasvõi Mart Avi viimase albumiga. Just lugesin, et Mihkel Kleisi uus isikunäitus "Sotto Forte" on "apokalüptiline visioon posthumanistlikust tulevikust". Tuleviku pluss- või miinusmärgiline tehnoloogiakeskne defineerimine on vist saanud universaalse loojanatuuri imperatiivseks eelduseks.

Kõnealuses raamatus teravdub tähelepanu tuleviku inimese toimimisele muutunud keskkonnas, inimestevahelisele suhtlusele tingimustes, kus "masinad hoolitsevad inimeste eest", nagu raamatu tutvustuses seisab. Arenguid, kuidas kõnealune olukord realiseerus, esitatakse lugejale lakooniliselt ajalooliste teetähiste pinnal teadusulme ratsionaalsuse killuvees. Side reaalsusega püsib ideelises plaanis kindlalt.

Sisu, minu tõlgenduses subjektiivse rõhuasetusega, kannab midagi sellist: inimesed on jäänud aja jooksul kinni teatavasse õpitud abituse vormi, kus puuduvad igasugused püüdlused midagi tähenduslikku leida, erinevate tundmuste spekter on mandunud ahtaks, puudub ka sentimente stimuleeriv kultuur praeguses tähenduses (sest levinud arvamuse kohaselt tekitavad raamatud, filmid suitsidaalseid mõtteid). Loomulikke neurobioloogilisi impulsse, mis oleks visad uue keskkonnaga kohanduma, aitavad vaos hoida ravimid. Autor pole liikunud transhumanismi, pigem on inimene subjektina vaesustunud. Peategelane Niko on oma apaatsuses jäänud püsima olmeelu vaba aja rutiini, kuhu palju suurt peale söömise ja magamise ei mahu. Inimeste tegevusel puudub mõte. Eesmärgi asemel on mäng, aga isegi see mäng on loid ja nüri.

Ümberringi otsustavad osad inimeste grupid rahumeelse enesetapu kasuks, teised aga hoiavad elus intensiivsust ennasthävitava hedonismi, mõnuainete najal. Viimast sümboliseerib üks Niko kahest sõbrast, Martin. Lugeja ei saa täpselt teada, millised on need robotid, kes inimeste eest töö ära teevad ning kuidas nad inimestega suhtlevad. Tehnoloogilise determinismi sisemine seaduspära jääb hämaraks ja tundub, et tegelased isegi pole huvitatud teadmast, kuidas tõde toimib. Tegevusliin kulgeb ainult mööda inimhingi ja seepärast ei maksa kõige aluseks olevat neotehnoloogillist taustsüsteemi just loo arengu mõttes ka üle tähtsustada. Niko psühholoogiline profiil on siiski enim vaatluse all.

Tema elu muutvaks pöördemomendiks saab kokkupuude filmiga "Terminaator 2", sealt edasi tulevad juba ebalevad kontaktiotsingud raamatutega, mis tunduvad jäävat tema jaoks sisuliselt läbi mõtestamata, aga pakuvad just nimelt uutmoodi elu- ja enesetajuvõimalust. Kohtumine eesmärgipäraselt käituvate liigikaaslastega minevikust annab võimaluse endagi olemasolul mõtet näha. Mõni nüüd ehk küsiks patroniseerivalt, et kaugel on meie tekstikauged noored päriseltki sellisest ugrivõtmes minevikust ilmnevast uutmoodi eneseavastusest?

Jah, mul on ka suurtest kultuurisõpradest tuttavaid, kelle huviks on erinevate, veel keelatud nimekirja lisamata ja ammu keelatud narkootikumide proovimine ning selle tegevuse mõtestamine farmatseutikast-keemiast ja inimfüsioloogiast lähtuvalt. Kelle toas on kuhjade viisi kola eelmiste kümnendite vidinatest ja kuskil seal keskel veel kast, mida nad kutsuvad narkolaekaks. Otsihimuline Martin tuleb seepärast samuti tuttav ette küll. Tema toa kirjeldus kattub veenvalt minu empiiriaga.

Martini pähe autor meid nii väga aga ei lase, tuumkangelane on Niko, kelle mõttemallide muutumine, vaimne rikastumine, osaline vabanemine masinate võimaldatud turvalisest pseudorahulolust saab raamatut kandev eluliin. Üks võimalik loo moraal üksikisiku tasandil on isegi võrdlemisi konservatiivne: Niko leiab oma identiteedi läbi truu armastuse ja läbi selle sündinud poja. Siis, oma pere keskel, oma majas, tunneb ta esimest korda, et ta tegudel on mõõdetavad tagajärjed, ta on end ise tähendusega täitnud. Kõik raamatud, mis ta nägi ja need filmid, mis ta läbi vaatas, jäid vaid õitsengu katalüsaatoriks. Mõju oli hetkeline ja kindlasuunaline, juhatades väärtusteni, asjadeni, mida Niko elus seni ühelgi suunal ei eksisteerinud. Ta arvas, et kallim ja laps on ta püüdluste õigusjärgne tulem, väljapääs, õnn, vastus ja mis iganes kõik veel, aga...

Niko lapsel laseb autor elada vaid paarteist aastat, nii et domineerima jääb inimhinge seisukohalt ikkagi lootusetu meeleolu läbi masinate passiivse maksmapaneku. Kolm-neli tagumist lehekülge uuest perspektiivist viimase maapealse inimese kannatuste kirjeldust ja selgitav epiloog mõjuvad seejuures üleliigse imeulme ponnistusena.

Õigupoolest valitseb ängistav ja depressiivne meeleolu teose algusest peale ja selle kinnituseks võime kuskil 20. lehekülje peal kokku lugeda vähemalt sama arvu võrra laipu. Natuke ehk põhjendamatu massiga löömine, samas kui psühholoogiline detailitundlikkus ja pikemad selgitused vabasurma läinute siseilmast ehk oleks aidanud lugejat kindlamalt ketis hoida. Kohati jäi mulje, et tutvustatakse fiktsionaalse kaamosühiskonna instrumentaalseid aluseid, kuid ei näidata, kuidas need siis tegelikult indiviidi peal toimivad.

Mõjusaim osa väljendub siin ikkagi inimeste omavahelistes situatsioonides ja kommunikatsioonis, mis on ju ajastu- ja keskkonnaülene nähtus, aga ka selle peegel. Küsimus ongi vastava elemendi seoses teose aegruumiga, õigemini selle kohal säriseva atmosfääriga. Kui seal dünaamilist duot, läbi seostatud sümbioosi ei teki või on see liiga mittejärjepidava loomuga, siis loo terviklikkus kannatab. Hinnatud stsenaristina tuntud Feldmanise puhul ehk jääbki puudu sellest tunnetuslikust alaliselt kohalolevast gravitatsioonijõust, mida filmikunstis saab vähemalt osaliselt esitleda ja haarata visuaalselt ja auditiivselt, aga mis romaani puhul läbivalt põimitud väikestest tähenduslikest seostest rohkem välja võiks kiirata.



Eesti ajaloomuuseumi teadusdirektor ja näituse "Minu vaba riik" üks peakuraator Krista Sarv.

Krista Sarv: kardan, et suured võidud ja karmid kannatused jäävad igavesti eestlaste ajaloo osaks

Maarjamäe lossis avab kolmapäeval pidulikult uksed uuenenud ajaloomuuseum, kus avatakse püsinäitus "Minu vaba riik", millega võetakse osadeks lahti Eesti saja-aastane ajalugu. Sarnaselt teistele omataolistele annavad ka sellel näitusel tooni ennekõike sõjad ja eestlaste kannatused. Olgugi et teatud ohvrimentaliteeti on Eestile ette heidetud, jäävad kannatused ühes suurte võitudega siiski igavesti eestlaste kui väikerahva ajaloonarratiivi osaks, leiab Eesti ajaloomuuseum teadusdirektor ja näituse üks peakuraatoritest Krista Sarv.

FILM
"Happy End"

Arvustus. Nüri noaga Haneke

Uus film kinos

"Õnnelik lõpp" ("Happy End")

Lavastaja: Michael Haneke

Näitlejad: Isabelle Huppert, Jean-Louis Trintignant, Mathieu Kassovitz

6,5/10

TEATER
KIRJANDUS
Leelo Tungal

Kirjanduspreemia nominent Leelo Tungal: me elame nagu kahe maailma vahel

Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus suisa kaks nominatsiooni - kogumiku "Teeleht" eest luule ning "Hallooo!" eest lasteraamatute kategoorias - pälvis kirjanik Leelo Tungal. Mari Klein tegi temaga sel puhul ka lühikese intervjuu, uurides, mida need teosed Tunglale tähendavad.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Mart Rannut

Mart Rannut: meie keelekavades pole olnud lõhna ka teoreetilistest alustest

"Keelekaval puudub teoreetiline põhi ja see on olnud kõikide strateegiate ja kavade põhiline puudus," rääkis saates Tartu ülikooli Narva Kolledzi õppejõud Mart Rannut. Põhjus on Mart Rannuti hinnangul spetsialistide puuduses, sest meil ei valmistata ette spetsialiste, kes oskaksid keele toimimist ühiskonnas juhtida.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: