Arvustus. Tanel Padar Blues Band ei vala verd, higi ega pisaraid ({{commentsTotal}})

Tanel Padar Blues Band
Tanel Padar Blues Band Autor/allikas: Anu Hammer

Uus plaat

Tanel Padar Blues Band

"Gold’n’Fish" (Crunch Industry)

8/10

 

Tunnistan ausalt, et arvatavasti ei oleks ma jõudnudki selle plaadini, kui mõned aastad tagasi poleks sattunud kuulama Tanel Padar Blues Bandi Augustibluusi festivalil, kui olin tunnistajaks eesti muusikute siirale musitseerimisrõõmule ja veenvalt heale minekule sumedas suveöös. Kustumatu mälestuse jätsid eelkõige Ülo Kriguli ennastunustavad orelisoolod, aga ka Raul Ukareda jäägitu andumine bluuskitarrismile ja Tanel Padari karismaatiline lavaolek.

Jah, võiksin siinkohal tunnistada, et rhythm & blues on mu hingemuusika, kuid kui selle järele isutab, siis valiksin miskit autentset muusika algallikast, juurte juurest. Afroameeriklased - Johnny Lee Hooker, B.B. King, Muddy Waters - nemad on sellest bluusist läbi imbunud, valanud verd, higi ja pisaraid ning nad jutustavad bluusi kaudu oma tõelist etnilist elulugu, mitte ainult enda, vaid juba oma vaarisade kannatusterohkest elust. Muu maailma muusikud võivad seda muusikat kirglikult armastada, õnnestunult esitada ja ikkagi ei saa see olla meie esiisade pärand, vaid vaimustus, poolehoid, kaja…

Ometi ei saa seda rõõmu meilt ka ära võtta, kui see on muusiku tõeline kutse - bluus, kõigi tänapäevaste  muusikastiilide algimpulss. Pealegi on valged mehed juba aastakümneid tõestanud, et suudavad bluusi olemust tabada ja seda suurepäraselt esitada. Eredaimate tähtedena meenuvad esimesena Gary Moore, Eric Clapton, Joe Cocker.

Tanel Padar on algusest peale andnud mõista, et popi ja rocki kõrval võlub teda bluus ja tema esitused on olnud ausad. Ega noort meest vist päris küpseks bluusiesitajaks saa pidada, kuid aja kulgedes on temagi laadi ilmunud sügavamaid tunnetusi.

Uskuge või mitte, aga Padari esituses kostub nii B.B. Kingi kui Joe Cockeri laadi kärinaid ja hingevärinaid.

Ilma eeskujudeta ei saa me keegi.

Padar valitseb oma häält oivaliselt ja vahel isegi sooviks, et ta vähem valitseks, et oleks rohkem minna- ja vabakslaskmist.

Eks see on ka stuudiosalvestuse "teene" muusikutele, üldjuhul püütakse asja võimalikult täpselt konserveerida, selle täiuse ihaluse käigus võib üht-teist autentsusest kaduma minna. Popmuusikas või ka klassikalises on täpne rihitus tähtis, bluusis oleks olulisem tabada seda sügavaimat hinge, raputada läbi oma sisikond, tuua lagedale ka konarusi, ebatäiust, paljastada oma nõrkusi, languseid, tumedamat poolt.

Kõik oleneb taotlusest. On ka ju hea tuju bluusi, mis säästab kuulajaid hingesoppide valgustamata paigust ja mängib lihtsalt rõõmu pärast. Just sellist bluusi paistavad nautivat Tanel Padar Blues Bandi muusikud. Kitarrist Raul Ukareda sõnul on bluus maailma helgemaks loomise muusika. Eesti bluusimehed ei vala tingimata verd, higi ja pisaraid, või siis on see valamine rohkem sissepoole pööratud.

Jah, livena oleks see muusika kindlasti kõige õigemas kontekstis, sest see on sõna otseses mõttes elav muusika.

Albumil on peamiselt omalooming, mis ongi suurim väärtus, on nn süvabluusi, aga ka popimaid palu - "Shadow", “Wake Me Up” - mida võiks vabalt mõni raadiojaamgi mängida kartmata, et see on liiga vanamoeline või süvenemist nõudev muusika.

Mu isiklik lemmik sel plaadil on "Break Free", Padari lugu Maian Kärmase tekstile, mis lisaks oma mõnusale lazy-blues- tundele sisaldab muhedat orelisoolot ning ütleb meile, et kõik me takistused on ainult meie enda peas ning et me võime neist vabaneda hetkel, kui tunnistame oma nõrkusi ja tugevusi. Eluline tõde bluusikastmes, mida paremat võiks tahta!

Tekstid on ingliskeelsed ja mehelikud, bluusile kohaselt jutustavad ikka suhetest ja eneseotsinguist tormisel elumerel.

Ehk järgmisel korral võiks proovida integreerida bluusi ka meie emakeelde? Usun, et tulemus võiks olla veetlev.

Veetlev on igal juhul bändi rockbluusilik kooskõla - Raul Ukareda kitarril, Ülo Krigul klahvpillidel, Argo Toomel basskitarril, Petteri Hasa trummmidel. Jazzi austajana oodanuksin kitarrisoolode kõrval mõnda soolot bassilt või trummidelt. See oleks nähtavasti mõjunud kõrvalekaldena traditsioonilisest bluusikõlast, kes teab, ehk toonud lahedat värskendust. Ühest suupillist tundsin ka puudust!   Ometi, Kriguli ehtsal vanal klaveril mängitud noodid leevendasid seda igatsust. Ehk siis mõnel kontserdil saab ka külalisesitaja suupilli kuulda. Plaadi kujundus on stiilne, erksate värvilahendustega, kutsuv ja samas väljapeetud.

Sobiv pühadekink aegumatu muusika ja Tanel Padari ande austajajaile.

Sest mis pühad need on ilma rhythm & blues’ita?

 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: