Tõnu Karjatse filmikomm. Araabia kevade õied ja jaapani räpp
PÖFFi eri, muidugi.
Homme õhtul kell 18 linastub kinos Artis Jaapani režissööri Daisuke Miyazaki draama "Yamato (California)". Liialdus oleks otsida seoseid legendaarse animelegendi Hayao Miyazakiga, kes muuseas kavandab uut täispikka animet vaatamata sellele, et on korduvalt teatanud oma lõplikust penisonileminekust. "Yamato (California)" (2016) liigitub žanrilt tüdrukute sõprusefilmide alla. Üldjoontes võib sisu lahti seletada skemaatiliselt lihtsalt: juhuslikust kohtumisest sünnib tugev sõprusside, mis aitab üle elluastujate ees seisvatest takistutest. Pealkiri reedab Miyazaki linatöö sümboolse alateema, milleks on Jaapani ja Ameerika Ühendriikide suhted.
Yamato on väikelinn, kus asub ka üks USA sõjaväebaas, Yamatos elava Sakura (Hanae Kan) juurde tuleb suveks ta poolõde Rei (üks tõusvaid tähti Jaapani kinos Nina Endo) Californiast. Sidemeks neidude vahel on muusika – Sakura soovib saada räppartistiks, kuid ei leia endas julgust oma sõnumitega avalikkuse ette tulla, pealegi on tal ka võimukas rivaal, kes fännab peavoolu hiphoppi. Rei on Sakurale justkui kingitus, juhatades teda uute artistide juurde räppkultuuri algallikast. Sakura mõistab, et räpi ja hiphopi puhul pole küsimus jäljendamises, pigem on see stilistiline ja tänapäevane raam eneseväljenduseks, mille sisu tuleb endal luua. Daisuke Miyazakil õnnestubki filmiga edasi anda hiphopi kui sotsiaalselt ühendava nähtuse olemus – sellega liitumiseks ei pea olema ameeriklane ega elama Ühendriikides, igal pool on omad probleemid, mida räppmuusika kaudu väljendada. Pole vaja muud, kui paar sobivat rütmilist põhja, ülejäänu jääb artisti enda sõnakasutuse ja märkamisoskuse, tundlikkuse kanda. Vormilt on Miyazaki film üpris traditsiooniline, võib olla isegi konservatiivne, samas on see mõnes mõttes tüüpiline Jaapani väike film. Madal eelarve, tagasihoidlik lavastus, peamine rõhk on näitlejatel ja lool. Nägus Hanae Kan kannab emotsionaalse räppartisti rolli kenasti välja, tõustes tagahoovides omaette räppivast tüdrukust kohaliku talendivõistluse liidriks. Lisaks räpile kõlab filmis psühhedeelset postrocki, mis annab võimaluse avastada uusi Jaapani artiste.
Homme õhtul kell 19.15 linastub aga kinos Artis Afganistani režissööri Navid Mahmoudi esimene täispikk mängufilm "Lahkumine". See on praegu ka ainus võimalus filmi vaadata. "Lahkumine" on tänavusel festivalil üks neid filme, mis käsitlevad valusat pagulasteemat. Sellest temaatikast on moodustumas omaette žanr, kuna teemana on see olnud festivalidel esil juba sajandivahetusest saadik. Mahmoudi film jälgib Afganistanist Iraani jõudnud abielupaari Nabid ja Fereshteh'd, kes soovivad edasi pääseda turvalisematesse riikidesse. Rahata noorte olukorra teeb keeruliseks Nabi sugulase sooritatud mõrv hõimutapluses, mistõttu on Nabid jälitamas kättemaksuhimulised tapetu sugulased. Mahmoudi stilistika on lähedane Iraani filmist tuttavale realismile – kestvuselt pikad kaadrid, pretensioonitud võttenurgad, võimalikult loomulik valgustus ja põhirõhk inimliku traagika edasiandmisel läbi loo ning näitlejate mängu. Reza Ahmadi Nabina ja Fereshteh Hosseini tema abikaasana teevad väga hingestatud ning elulised osatäitmised, nad annavad loole vajaliku võimenduse ning muudavad selle mõnes mõttes käegakatsutavaks, lääneriikide heaolus elavale vaatajale usutavaks reaalsuseks.
Lähis-Idas pöördelisi sündmusi kaasa toonud Araabia kevad on avanud ka sealsete riikide kineastide potentsiaali. Kui Iraani filmi tunti rahvusvaheliselt juba enne 2011. aastat, siis teised araabiamaailma riigid olid kinokunstis suhteliselt tundmatud. Nagu näitab ka tänavune PÖFFi kava, on sealt oodata veel palju, sest rahvaülestõusudega alanud protsessid Pärsia lahe äärsetes riikides pole veel lõppenud. Mingeid paralleele võib hea tahte korral otsida Teise Maailmasõja järgse perioodiga Euroopas, mis algas neorealismiga Itaalias, sotsiaalse realismi lainega Suurbritannia filmis ning mille lõpupiiri võib kokkuleppel tõmmata uue lainega Prantsusmaal, Saksamaal, tollases Tšehhoslovakkias ja Poolas. Vahe on aga selles, et kui toona olid kineastide koolkonnad siiski rahvusriikide kesksed, siis praegu on oodata pigem Lähis-Ida riikidest tulevate talentide esilekerkimist teistes maades. Seetõttu leiavad ka Lähis-Ida regioonis käivad muutused kajastust enne lõpplahenduseni jõudmist. Teisiti öeldes pole meil enam vaja oodata varemeis Berliini, et sõjakoledustest täit ülevaadet saada. Nimrud aastal Null on juba reaalsus (Vt. Roberto Rossellini "Germania anno zero" (1948)).
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Klassikaraadio "Delta"