Arvustus. Veatu raamat rikkaliku garderoobiga ({{commentsTotal}})

William Shakespeare monument Londonis.
William Shakespeare monument Londonis. Autor/allikas: Scanpix

Uus raamat

Andrea Chapin

"Koduõpetaja. Romaan William Shakespeare´ist"

Inglise keelest tõlkinud Malle Klaassen

Eesti Raamat


Andrea Chapini romaan "Koduõpetaja" on kirjutatud kõigi teadaolevate, õpitavate ja jäljendatavate kirjutamisreeglite järgi. Jääb mulje, nagu oleks autor käinud mõnel kursusel või isegi koolis ning lõpetanud selle hea hindega. Lisaks on ta põhjalikult tudeerinud Shakespeare´i elu ja loomingut. Tegemist on meelelahutuskirjandusega. Õnneks pärliga. Hoolsalt lihvituga.

Kirjutamisreeglite all pean silmas eelkõige psühholoogilist karakterijoonist, mis sõltuvalt tegelase fookuskaugusest võib olla kas lihtsam või keerukam. Iga lehekülg peab sisaldama nii otsest kui kaudset kõnet, iga ütluse järel olgu märgitud ka see, kes ütles, eelistavalt koos mõne iseloomuliku detailiga ütleja välimusest või meeleolust, võimalusel mõlemast. Ruum olgu tihedalt täis: hääli, samme, minejate ja tulijate kehi. Aga ka asju, mille vahel tegelane ruumi punktist teise rändab. Alasti kõne, ütlejata või aimatava ütlejaga teksti, kasutatagu vaid hädakorral. Või siis, kui fantaasia on lõpukorral (mis pole taunitav).

Võimalikult kärmelt peab plõksuma vedru, mis paneb liikuma tegevuse. Iga peatükk olgu nagu õngekonks, mille külge kinnitatud sööt, saladus või küsimus, meelitades lugejat alla neelama järgmist peatükki. Mis saab, mis juhtub. Need on meelelahutuse martsipanid. Keel räägib lugu, ennast alla neelamata või veristamata (viimane paneks keele kähisema).

Teose tegevusaeg on 1590. Peategelaseks Katharine de L´Isle, keskealine naine, kes on tulekahjus kaotanud vanemad ning kelle on enda juurde elama võtnud onu Edward. Ka oma mehest on Katharine ilma jäänud.

Äsja toimunud mõrvast – tapetud on preester – vapustatud Katharine leiab kabelist laual lebava mehe, kes, nagu selgub, on kuulnud pealt jutustust, mida räägib omaette Katharine, meenutades sõnu, millega kadunud isa on oma tütart iseloomustanud. Enda teada pole Katharine kõva häälega rääkinud ning ka eelnev kirjeldus sellele ei vihja. Sel juhul on mehel võluvõime elada ka mujal kui iseenda kehas. Tollesama pea märkamatu torkega on tehtud algust teemaga, mis läbib kogu teost ja nimelt kirjanduse ja elu seostest. Meie Katharine mõistagi armub saladuslikku mehesse. Kõik stiilitasandid töötavad selle heaks, et lugeja Katharine omaks võtaks ning tema saatusele kaasa elama hakkaks. Kõik see on taoliste ajalooliste põnevike, krimisoustiga vürtsitatud teoste puhul üsna tavaline. Lugejale pakutakse teadmisi ajast, kus "meied" elavad. Sedasi on üles ehitatud ka Umberto Eco "Roosi nimi".

Nagu Shakespeare, sest tema see mõttelugejast võõras mõistagi on, on ka Katherine pärit katoliiklikust perest, mille liikmed aga peavad oma usuasju ajama salaja, käima missal maa alla ehitatud kabelis, sest alanud on protestantlik reformatsioon, mis jätnud veriseid jälgi maa ajalukku. Nagu varem vihjatud ja nüüd kohe ka üle korratud, on Chapin ajalootundmises priimus. Sujuvalt on vajalik info raamatu lehekülgedele laiali laotatud:

"Aga sagedaste üleminekutega katoliikluselt protestantismile ning vastupidi keelati aeg-ajalt mõned pidustused ära, äratati uuesti ellu, neid peeti ja loobuti taas. Sellised tavad nagu poisi riietamine missarüüsse püha Nikolause ööl ja lapspiiskopi pidulik talutamine ühest majast teise suruti maha ja elustati üksnes selleks, et need teist korda ära keelata." (lk 249)

Juba ainuüksi sellest lühikesest katkendist ilmneb autori erihuvi, anne ja tundlikkus. Ja nimelt – r i i e t a m i n e. Kõrvuti tühja ruumi füüsiliseks muutmisega (raamatus pole ühtki tegelast, kes lihtsalt kuhugi läheks ja kohale jõuaks või seal juba varem kohal poleks ja rääkimiseks suud ei paotaks, kui minnakse või tullakse, siis tingimata "kössis", "laug ripakil", "nägu mõtteis", "kergelt longates" vms, on tegelaste rõivastamine teine tähelepanu ja analüüsi vääriv aspekt. Tõepoolest, juba raamatu algulehekülgedest peale torkab silma (ja jääb meelde) tegelaste rikkalik garderoob. Tundub, nagu pelgaksid nii nemad kui autor alastust, olgu või osalist, selle näol, et seljas on paljalt pintsak või seelik. Ei, sellist asja ei sallita. Toon siinkohal paar näidet: ""Palun alandlikult andestust," ütles Will tuppa tormates. Ta kummardas. Ta ei kandnud keepi, mütsi ega krookkraed (NB nagu eelmisel korral – minu lisandus). Tema vammus oli savikarva ja vaid mõnede värvilaikudega, tema krae oli linasest riidest ja ääristatud peene pitsiga." (lk 153)

Ning kümmekond lehekülge hiljem:
"Mees /Shakespeare/ oli üleni mustas – vammus, põlvpüksid ja sukad. Et tema riietuses polnud muud värvi, nägi ta välja tõsine ja karm.
"Kate," tervitas ta.
Tema hääl oli õrn, Katherine tundis seda oma nahaga.
"Su kostüüm räägib usuvahetusest," ütles Katherine." (lk 167)

Kuivõrd tegelaste rõivaid armastatakse vähemalt samavõrd, vast isegi enam kui näoilmeid, ja mitte ainult peategelaste puhul, siis on kerge tekkima järeldus, nagu oleks taoline ülerõivastamine tingitud mõnest psühhoanalüütilisest tegurist. Järele mõeldes aga tuleb sellised mõtted siiski pseudokontseptsioonide hulka arvata. Meenutagem tollest ajast säilinud maale, nende kõnelemist, vaataja poole pöördumist otsese kõnega: "Vaata, sellised me oleme, mitte ainult meie näod ei räägi, vaid ka krookkraed ja kätised, nööbid ja puhvpüksid. Riided on meie teine ihu ja hing!"

Osanuks Katherine paremini lugeda Shakespeare´i sädelevais rõivais peituvat sõnumit, poleks teda vast tabanud järjekordne ränk saatuse löök. On ju selgemast selge, et samuti kui poeedil pole usku, siis pole tal ka armastust. Igal juhul mitte sellist nagu üks armastav naine ootaks ja loodaks. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: