Arvustus. Ajalik ja ajatu Mart Juur ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Kirjandusministeerium" Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Uus raamat

Mart Juur: „Meie küla superstaar”.

„Petrone Print”, 2015. 119 lk.

Olen kuulnud väidetavat, et just praegu elab eesti luule üle enneolematut õitseaega. Luule olevat meie kirjanduses nüüdsel ajal lausa juhtiv žanr. Miks siis mitte ka ennast selles säras korraks paista lasta?

Samas olen kuulnud ka väiteid, et luule paistab praegu silma vaid proosa nõrkuse taustal. Nii olemegi jõudnud küsimuseni: kas üks proosa madalseisu kaassüüdlasi Mart Juur on tulnud luulesse, et nüüd vähemalt selle taset tõsta?

„Meie küla superstaar” on Juure kolmas tulemine. Võrreldes kahe eelmisega — „Pane Eesti peale tagasi” (2008) ja „Jooks ümber Pühajärve” (2013) — on areng ilmne. Tegemist on Juure esimese luulekoguga, millel on kõvad kaaned. Ja kui mõtlema hakata (ning sellega piirduda, sest kontrollida ei viitsi), siis peale „101 popmuusika albumi” ei meenugi tal rohkem kõvade kaantega raamatuid. Paradoksaalsel kombel peitub Juurel ka pehmete kaante vahel enamasti kõva sisu.

Kõigepealt siiski vormist. Mida kauem „Meie küla superstaari” lugeda, seda sügavamale hinge hiilib kahtlus, kas see ongi üldse luule. Sest kuhu jääb nn seotud kõne, mis teadlaste väitel peaks olema „kindlaid rütmi- ja rõhuolusid arvestav kõne”. Ka ei ole see enam „eneseirooniline aforismikogu”, milleks autor ise oma eelmist luulekogu pidas. Lihtsuse mõttes võiks Juure värsse nimetada lihtsalt „pudemeteks”. Või koguni „sugemete pudemeteks”, nagu oli Hans Rooskaja (Pöögelmanni) rubriik Petrogradi enamlaste lehes „Edasi” ligi sada aastat tagasi.

Juure pudemed sugenevad paljudest allikatest. Esikohal on kindlasti meid ümbritsev igapäev. Aga õnneks mitte ainult see.

Lugeja, kes tahab, et Juure „Meie küla superstaari” kujundiküllus võimalikult täies mahus temani jõuaks, peaks kõigepealt läbi lugema kogu senise eesti luule. Vähemalt selles määratus mahus, nagu Juur ise on seda enne poeediks hakkamist teinud. Sest isegi siis, kui Juure mõte tõukub hallist argipäevast, lisandub talle arenduse käigus nagu iseenesest mingi allusioon, vihje mingile eeldatavalt üldtuntud eelkäijale. Lugedes näiteks Juure näiliselt neutraalset lauset „Hakkame, mehed, munema!”, võib meenuda tuntud meeskoorilaul „Hakkame, mehed, minema”, mille sõnad leidis Gustav Ernesaks „Vanast kandlest”. Aga võib meenuda ka Andres Ehini krestomaatiline „kui taskus on reha / kõik teed on valla / sa mune kus tahad”.

Enamasti püsibki Juur range minimalismi raames ja sõna tähenduse muutmiseks piisab meistrile ühe tähe muutmisest. Sellel võttel on lisaks kunstilisele ka rakenduslik väärtus ja reklaamis on seda kasutatud ammu enne Juurt. Esimesena meenub ja seega parim näide on Valley vaipade „Ainult üle minu vaiba!”.

Juur kasutab väga erinevaid, lausa vastandlikke poeetilisi hoolaudu. Ta võib tõukuda ükskõik millest, alates „Esimesest Moosese raamatust” („Valgus sai. Pimedus leib”, lk 60) kuni viimase moelauluni. Juhan Viiding, Onu Bella, Märt Hunt, Enn Vaigur, Andres Vanapa, Juhan Liiv — see on vaid murdosa sõnameistritest, kelle looming Juure luulest läbi kumab. Kusjuures alusmaterjal, mis paremini kannab, näiteks Liivi „Rukkivihud rehe all”, võib anda lausa kaks suurepärast parafraasi: „Ravikanep rehe all” ja „Kodukulud kontrolli all” (lk 98 ja 99).

„Võib-olla inimesel, kes selle läbi loeb, tekib huvi ka päris luule vastu,” hindas Juur juba oma eelmise kogu pedagoogilist potentsiaali. „Meie küla superstaari” potents ei ole nõrgem.

Suur osa Juure pudemetest on inspireeritud meie vastuolulisest ajaloost. Kõne all on küll Jüri Uluotsa raadiokõne, küll Johannes Käbini keeleoskus. Oluline on, et seal, kus on võimalik valida, eelistab Juur ajalootõele alati kunstitõde. Luuletuses, kus Gestapo kaastöötaja teatab Võrust, et „aaria mees läks Tiganiku puuti” (lk 42), jääb autor julgelt kord leitud kalambuuri juurde. Kuigi nii tema ise kui ka tema haritud lugejad teavad suurepäraselt, et ajal, mil aaria mehed Tiganiku poes võisid käia, ehk siis aastail 1941—1944, oli kaupmees Adam Tiganik juba kümmekond aastat surnud!

Iseseisva mõtlejana tõrjub Juur juba eos katsed talle endale või tema Pegasusele päitseid pähe tõmmata. Kogumiku lõpuballaadides eirab ta julgelt kõiki (:)kivisildniku „Selles õiges luuleõpikus” leiduvaid ahistavaid kuldreegleid: „Lõppriim on eesti keeles luulepidur, kotijooksjad ei jõua staadionil kaugele.” — „Väärikas poeet aga ei saa riimi kasutada, sest see loomalik tehnika on alandav.” Jms.

Just tänu õnnestunud riimikasutusele (pidupunker — Jean-Claude Jun­cker; Manuel Barroso — palja naise torso; Catherine Ashton — ära kustund; eriti aga Herman van Rompuy — ühüü!) jätab „Laul Ansipi sünnipäevast” (lk 105—109) varju nüüd, umbes aasta hiljem, „Postimehe” „Juurikas” ilmunud proosareportaaži Ansipi 60 aasta juubelist.

Nagu suurele kunstnikule kombeks, nii on ka Juurel prohvetlikke lauseid, mille esmapilgul tähenduslikkusest saab aja jooksul tähendusrikkus. Nii ilmus juba „Jooksus ümber Pühajärve” üks Juure surematumaid sententse: „Euroopa enne Attilat: hunnitu.” Ning alles seejärel Euroopat tabanud pagulastulv sundis paljusid ka seni muretuid eurooplasi oma sallivuse määra reguleerima.

Sama saatus — saada aktuaalsemaks kui ilmumise ajal — ähvardab ka „Meie küla superstaari” paremaid luuletusi. Kas või seda: „Euroopa Liidu / järelevalveametnik / Türgi haaremis: / EU nuhh” (lk 29). „Järelevalveametnik” on siin eufemism, mis tähistab ilmselt Euroopa Kontrollikoja liiget. Ning mida piinlikumaks muutub mainitud kotta Eesti esindaja — Kersti Kaljulaidi suurtesse kingadesse astuja — määramine, seda kauem püsib Juure luuletuse aktuaalsus ja teravus.

Kui mõiste „kunstnik” korra juba läbi käis, siis mainin lühidalt ka raamatu kunstnikku Allan Hmelnitskit. Kahjuks lühemalt, kui illustratsioonide osakaalu arvestades peaks, aga kirjandusajakirja kohta, kardan, et juba liigagi pikalt. Kongeniaalsete illustratsioonide tähtsusest Juure mõistmisel annab kõige paremini aimu leheküljel 66 leiduv ähmane dialoog:

— Mida te seal Frankfurdi koolkonnas teete ka?

— Midagi. Niisama vahime Adornot.

Mida sellest arvata? Alguses tundub, et Juur on jäänud uskuma Words­worthi, kelle väitel olevat Aristoteles öelnud, et luule on kõige filosoofilisem kirjandusliku loomingu liik. Samas me ju teame, et Aristoteles ütles vaid, et luule on filosoofilisem kui ajalugu. Ning alles Allan Hmelnitski selgitav kollaaž reetlikus asendis paljastest jalataldadest juhib ka napima kujutlusvõimega lugeja varjatud riimini Adorno — porno. Ja luuletaja mõttekäigult langeb viimanegi varjav kate!

Seda halastamatut panegüürikat võiks veel pikalt jätkata. Kuid nagu ütles „Loomingu” peatoimetaja Janika Kronberg hiljuti kirjandusminister Mart Juurele: „Sõbramehelik õlale patsutamine ei vii edasi.” Aga just edasi­minekut — teadmata küll kuhu — ootab oma ministrilt luuleüldsus, sealhulgas kriitikkond.

 

Ilmunud novembri Loomingus.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: