Rohelend ütles, et alustas raamatu käsikirja kirjutamist kolm korda, sahtlis on mõned vanad versioonid.

"Selleks, et ma oleksin suutnud ta nii kirja panna nagu ta lõpuks kirja läks, pidin ma tegema hulga teletööd. Siin on kasutusel mitmed stsenaariumitehnikad, et oleks haarav, mitmepalgelina ja palju süžeeliine, mis on korraga käigus," sõnas ta.

"Ma tahtsin, et ta oleks väga põnev, et teda ei oleks võimalik käest ära panna. Kuna ma ise olen väga suur krimižanri fänn, siis mind on aja jooksul jäänud häirima selle žanri kunstlik lihtsus, kus nagu detektiivil endal isiklikke muresid ei olekski," lisas autor.

Rohelend ütles veel, et vägivalda kujutada ei ole kerge. "Aga ma usun, et see on vajalik. Inimesed peaksid rohkem teadma, mis nende ümber toimub. Nad ei tohiks minna oma mugavasse roosasse mulli."

Autor sõnas veel, et Silva Stökel on üks tema esimesi pseudonüüme, mis tekkis juba enne seda, kui Rohelend 10-aastaseks sai. "Juba siis kirjutasin väikseid krimilugusid."

Rohelend tutvustas, et raamatutegelane Silva on noor ema ja ajakirjanik, kes satub autoavariisse, sõites peaaegu otse naisterahvale, kelles tunneb ära oma lapsepõlvesõbranna. "Probleem on selles, et see sõbranna kadus 20 aastat tagasi jäljetult ja on juba surnuks kuulutatud," jutustas Rohelend. See kõik jääb Silvat närima ning ta hakkab juhtunut uurima.