Arvustus. Milarepa minus eneses
Sven Grünbergi autoriõhtu
Esinesid: Keelpillikvartett Prezioso laiendatud koosseisus: Hanna-Liis Nahkur, Piret Sandberg, Liis-Helena Väljamäe, Mari-Katrina Suss, Miina Laanesaar, Triin Krigul, Helena Altmanis, Sandra Klimaite, Andreas Lend, Eva Petuhhov; Eesti Rahvusmeeskoor (dirigent Mikk Üleoja), Ott Lepland, Riivo Kallasmaa, Krista Citra Joonas, Arno Kalbus, Vambola Krigul, Mihkel Mälgand, Liis Viira, Taavi Kerikmäe, Sven Grünberg.
Estonia kontserdisaal
26. novembril
Helilooja Sven Grünbergi 60. juubelisünnipäevale pühendatud kontsert oli imeline sisemisi hingekatteid paitav kogemus - peegelsile kahetunnine kalestus meistri kaunimatest teostest maitsekas, väljapeetud esituses ja helilooja enda delikaatsel osalemisel. Juubelikontserdil kõlas ainiti Sven Grünbergi muusika: uudisteos meeskoorile ja orkestrile, uued seaded mini-keelpilliorkestrile ja märgilised numbrid tema filmimuusikast.
Nii akadeemilisse kunstmuusikasse kui ka populaarmuusika-kaanonisse end suurte tähtedega kirjutanud Sven Grünberg moodustab kodumaises muusikaelus omamoodi pretsedendi. Laiemale üldsusele 1970. aastate keskel oma ansambliga tuntuks saanud Grünberg oli omas žanris teerajajaks terves kunagises Nõukogude impeeriumis. Grünberg on elektroonilise muusika esmalooja Eestis, talle kuulub esimene elektronmuusika autoriplaat ("Hingus", 1981). Nii mainitu kui ka järgmine album "OM” (1988) äratasid rahvusvahelist tähelepanu. 1993. aastal valmis Saksa plaadifirmas Erdenklang album "Milarepa” ja kaks aastat hiljem "Prana Symphony", mille muusika ja laulude ainuesitajaks-loojaks on samuti Sven Grünberg. Budismi tarkuste otsinguteel läbi aastakümnete sammunud Grünbergi muusikas kajavad vastu helilooja üdini heasoovlik elutunnetus, empaatiavõime ja näilisusele osutamine.
Rohkem kui sajale filmile muusika kirjutamist alustas Grünberg varases nooruses; märgilisemad filmid on kindlasti legendaarne "Hukkunud Alpinisti hotell", teleseriaal "Wikmani poisid", lastefilm "Leiutajateküla Lotte" ja üks viimaste aastate töid "Õlimäe õied". Tema muusika on filmidest omamoodi välja kasvanud ja elab justkui täiesti oma elu. 2012. aasta Klassikaraadio kuulajate küsitluse põhjal peetakse just Grünbergi Eesti filmisajandi parimaks muusikaloojaks.
Kui Sven Grünbergi Tallinna Konservatooriumisse vastu ei võetud, siis oli üks mitteametlik põhjendus noore mehe juba tüümakalt tegusa muusikukarjääri kõrval tema budistlikule ilmavaatele truud väljaütlemised. Paradoksaalselt on just Grünbergist meie subkultuuristuvas heliväljas tänaseks saanud kodumaise muusika üks viimistletuimaid monumente; tema muusika esimestest hetkedest kuulamisel tajume helilooja dissonantside lahendamise vajadust, meelerahu otsimist ja meeleparandusele suunamist. Meelerahu ja tasakaal ongi Grünbergi muusika salakood. See, mida me sealt kuulame ja kuulda tahame. Grünberg ise on öelnud, et inimese tarkuse baasiks on kaastunne ja inimarmastus.
Kontsert oli lummav.
Sel sügisel kümnendat tegutsemisaastat tähistanud Prezioso kõlas intonatsiooniliselt täpselt ja veenis hea ansamblimänguga. Publik nautis imelisi soliste (Riivo Kallasmaa soolod "Wikmani poisid” ja "Peegeldused”), jälgis Taavi Kerikmäe trikke elektrooniliste imevahenditega; nõtkelt väljamängitud idamaised löökpillid (Arno Kalbus ja Sae Young Kim) andsid toimuvale müstilise salapära ning tumedas pintsakus helilooja kesk klaviatuuride-monitoride-juhtmete rägastikku (klaver, klavessiin, mitu arvutit ja ka suur orel) oli kui inspiratsiooni maine kehastus.
Rahvusmeeskoor jäi vaatamata heale vokaalsele materjalile pisut liiga vertikaalseks – Grünbergi muusikale nii omane lineaarne liikumine takerdus aeg-ajalt pigem akordide äralaulmise tammumiste taha. Mentaalsus oli kohati tajutav, kuid sagedased pidurdused fraaside alguses jäid kõrva. Avaramas esituses on unustamatu Vox Clamantise mõne aasta tagune osalemine Grünbergi audiovisuaalses projektis "Vaadates sisse”, kus vokaal justnimelt energiast kantult voogas – sulgkergelt, kohalolutundega. Eks väiksema ansambli ja poolesaja lauljaga koori vahe andis seekord intiimsuse tasandil teise värvitunnetuse, kuid üldmulje jäi siiski pigem positiivne.
Siinkirjutaja sümpaatia kuulub laulja Ott Leplandile, kelle siiras, kohati hulljulgegi lähenemine aastatetagusele materjalile ning selle läbitunnetatud ja sümpaatne esitus väärivad tunnustust.
Grünbergi autoriõhtul tekkis aegruumi spiraalivormi tunnetus – ma olen siin olnud, ma olen seda kogenud. Ajale tekkis taha nähtamatu saba, mis keerutas üles ammuseid meeleseisundeid, kriipis südamepõhjast lahti valu ja voolis seda hellalt paremaks, pehmemaks. Idamaiste pillide hõrk aroom üll kiirgas muusikast välja sisemist soojust, tõukas kuulajat headuse poole kui väike karjane vasikat rohelise heinamaa poole.
Rohkem kui täissaalile antud kontserdil hingas publik hiirvaikselt sisse lavalt valguvat harmoonilist ja elujaatavat nektarit, jälgis ansambli intiimset koosmusitseerimist ja muutus osaks esitatavast. Grünbergi muusika julgustas saama helidest lummatud, leidma enda sees inimlikkust, kaastunnet, heasoovlikkust. Leidma Milarepa iseeneses.
Oh, ma tahan, et sa tuled kord jälle.
*Milarepa – Tiibeti pühak ja joogi, kes pühendas oma meele kurjusest puhastamisele ning jagas õpetusi lauldes.
Toimetaja: Kaspar Viilup