Tõnu Karjatse filmikomm. Mitteagressiivse ulmekino vajalikkusest ({{commentsTotal}})

"Saabumine" ("Arrival") Autor/allikas: Kaader filmist

Üks asi, mis on alati jäänud painama pärast Steven Spielbergi edukat ulmefilmi "Kolmanda astme lähikontaktid" (Close Encounters of The Third Kind. 1977), on olnud see, mis saab edasi pärast seda, kui filmi peategelane astub tulnukate laeva. Kanada režissöör Denis Villeneuve oma uues, äsja kinodesse jõudnud filmis "Saabumine" (Arrival, 2016) sellest räägibki.

Villeneuve'i "Saabumine" tegeleb sama probleemiga, millega on ulmekirjanikud ja filmid maadelnud žanri algusaegadest peale (kui selleks lugeda Herbert George Wellsi "Maailmade sõda" (The War of the Worlds. 1898)), ehk siis sellega, milline võib olla inimkonna esimene kokkupuude teistsuguse tsivilisatsiooniga. Teiste tsivilisatsioonide ja maailmavastuvõtmisviiside teema on seotud maadeavastuste ning õhtumaise judeokristliku kultuuriruumi ekspansiivse laienemisega. Selle temaatika käsitlemise juures on olnud omakorda lahutamatu kirjanike, filmitegijate püüd sellest ekspansioonist distantseeruda, vaadata seda protsessi ja ennast kõrvalt.

Kandvaks teljeks on tsivilisatsioonide kohtumisel jäänud siiski antagonism - vastandus, konflikt ja kokkupõrge, mille pinnalt on jällegi hea esile tõsta iseennast – valge mehe jõudu ja võimekust. Läänemaise kultuuri vallutuslikud ambitsioonid on ulmefilmides varjatud kujul, rünnaku asemel tegeletakse Maa elanike kaitsega, lähtudes Wellsi kontseptsioonist, kus kurjad marslased Maad hävitavad. Wellsi "Maailmade sõda" polnud aga muud kui parabool Vana Maailma kohta, mis eksootilisi ja kaugeid riike, maid ning rahvaid koloniseeris. Spielbergi "Kolmanda astme lähikontaktid" oli juba katse sellest, Hollywoodis üleekspluateeritud ideoloogiast edasi astuda, ta kajastas inimkonna ootust ja lootust parema tuleviku järele ning film lõpes "uau, nad tulidki!" efektiga.

Pärast Spielbergi on aga sõjakus ulmefilmidesse kahjuks naasnud. Villeneuve'i "Saabumine" läheneb probleemile aga üldse mitte agressiivselt – film räägib keeleteadlasest, üksikust naisest Louise Banksist (Amy Adams), keda sõjavägi värbab tõlkima Maale jõudnud tulnukaid. Kummalisi pikliku pähklikoore moodi aluseid on üle maailma tosinas paigas, Louise koos füüsiku Ianiga (Jeremy Renner) püüab lahti kodifitseerida Ühendriikides maabunud laeva asukate sõnumeid. Peaaegu võimatut ülesannet hakkab aga segama kärsitute maalaste sõjakus. Sellele vaatamata õnnestub Louise'il dekodifitseerida kalmaare meenutavate tulnukate keel ja märgisüsteem, kusjuures muutub ka ta enda mõtlemine ja maailmatunnetus.

USA ulmekirjaniku ja arvutiteadlase Ted Chiangi auhinnatud novellil põhinev "Saabumine" tõstab konfliktide lahendamise ja ennetamise võtmelisse positsiooni keele ning suhtlemise. Keel võib olla nii relvaks kui tööriistaks, see, kuidas seda kasutatakse, sõltub kavatsustest. Filmi peamine konflikt on inimese, Maa elaniku enda sees – headuse kõrval on ka kurjust, mis võib igasuguse lootuse ja kõik saavutatu hetkega kustutada, kuid Villeneuve ja Chiang siiski usuvad inimesse.

Villeneuve'i "Saabumine" on märgiliselt pöördelise tähendusega – filmi kangelane on naine, kes päästab maailma keeleteaduse ehk siis humanitaarteaduste abil, mitte aga üleloomulike võimetega või kõikumatu füüsisega mees, kelle relvaks on sõjatehnika; samuti päästab maailma mitte ühine sõjategevus, vaid sellest loobumine. Muutunud on ka tulnukate kujutamine. Nad pole enam lendaval taldrikul üle Maa katastroofi külvavad koletised, vaid eluvormid meile arusaamatu kehalisuse ja keelega.

Enamgi veel, Villeneuve astub kõrvale seniste Hollywoodi ulmefilmide kontseptsioonist ja ehitab filmi pinge üles teadlaste ponnistustele leida tulnukatega ühist keelt. Pealegi näeb juba algmaterjal, Chiangi novell ette veelgi eksperimentaalsema sammu – rikkuda loo lineaarsust. Keel, mida Louise ja Ian deshifreerida püüavad, põhinebki ajakäsitlusel, kus kõik toimub korraga, see on hieroglüüfilise lähenemisviisi edasiarendus, lingvistiline kosmoloogia, mida on üpris raske reavaatajale maha müüa. Villeneuve suudab aga sõnumi kohale viia ja sealjuures isegi liigutada vaatajat. "Saabumine" on emotsionaalne ja ka intellektuaalne põnevik, millel ka rikkalik ühendav poliitiline potentsiaal. Seda filmi on just praegu ülimalt vaja – superkangelaste tüdimusest on juba aastaid räägitud, peataolek maailmapoliitikas on hullem kui varem ja julgeolek on muutunud teemaks number üks.

"Saabumine" osutab sümboolselt ka jõuvahekordadele – ta toob välja need riigid, kellest maailmarahu oleneb. Võtmepositsioonil pole mitte niivõrd Venemaa ega Ameerika Ühgendriigid, vaid Hiina ja sel on märgiline tähendus, sest ka "Saabumise" tulnukate märgisüsteemis keskel kohal olev ring yin-yang'i kontseptsioonis viitab vastandlike jõudude rahuliku kooseksisteerimise võimalikkusele. Seda rahu on meile aga väga vaja.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: