Arvustus. Mida otsitakse? Kõike. ({{commentsTotal}})

Von Krahl
Von Krahl "Impeerium" Autor/allikas: ERR

Uuslavastus

"Impeerium"

Lavastaja Mart Koldits

Esietendus Von Krahli teatris 26. novembril

Lavakooli diplomietendused on alati oodatud ja popid. Sest siin on uued näod. Uued hääled ja inimesed, kes homme teevad uueks eesti teatri näo. Ja lavakate etendustes on alati sees tohutu energia, mängulust ja –tahtmine. Need nakatavad. Need tõstavad su selja tihti toolileenilt lahti ja tagumiku pehme pealt tibakese kõrgemale. Sest sa lihtsalt tahaksid olla laval toimuvale lähedal. Noored laval tõmbavad magnetina.

Palju on juureldud, kuhu see kõik repertuaariteatrisse lepingut saades kaduma kipub. Noorte näitlejate tahe ja sära asendub küpsuse ja lavatarkusega, mis ometi on alati igavamad kui verised suled.

Ja mitte kui midagi pole sel vääramatu luhtumise teemal suudetud välja pakkuda.

Isegi, kui repertuaariteater paneb takka üles lööma, nagu see on juhtunud mitmete parimatega, siis kurnab projektiteater teistviisi inimese ära. Mis muidugi ei välista eredaid sähvatusi ikka ja jälle. Aga süütust kokku õmmelda ei õnnestu. Nii et vana teatrivahtija on diplomilavastusel saalis pedofiil. Õnneks on see legaalne pedofiilia.

Von Krahlis edukalt esietendunud ja sooje vaheaplause teeninud Mart Kolditsa lavastus (mulle arusaamatu pealkirjaga) "Impeerium" on gag'ide jada. Ja poolimprovisatsiooniline.

Tehakse näiteks bändi. Keheksateistkümnekesi bändi tehes ja karakterrolli visates või rõhutatult non-acting'ut arendades vaheldub kaos ja kaootiline helisein paikasätitud tempo-rütmiga – nii mängus kui muusikas.

Refereeritakse erialaõppejõudude kriitilisi märkusi oma mängu kohta ja selles on läbisegi valu, soojus ja trots. (Mulle tuli kooliaeg meelde. Ja mu õpetaja Härmo Saarm istus saalis mu kõrval. No koolis tema küll kriitikat vältis.)

Tehakse ära kõva stomp-stiilis trummitagumise sessioon, mis tõmbab garanteeritult publikul energia käima nagu klubimuusika. Ja trumme taotakse uhkes unisoonis, meeletu energiaga.

Lõpuks hüpatakse veel läbi seina. Ei, mitte läbi imaginaarse neljanda seina lava ja publiku vahel, vaid läbi teatri lavaruumi musta külgseina otse õue. (Ärgu trupp nüüd vihastagu, et ära rääkisin. Äkki keegi tuleb just seinalõhkumist vaatama (suur auk Von Krahli seina jäi järele). Efekt on etem kui tsirkuses, kui lõvi läbi põleva võru kargab.)

Aga...

Vahepeal hakkab igav ka. Kui rahulikult ja kiirustamata heietatakse, mida tahaks teatris teha. Kui tehakse etüüdi, kus näitlejad saabuvad lavale ükshaaval, omavõetud rollides, minimalistlikult, eriti mitte midagi tehes. Diplomietendusele anname taolise õhuaugu meelsasti andeks. Tavateatris hakkaksime haigutama.

Ometi meeldib mulle, et Mart Koldits on kõigile ja kõigele aega andnud. Piits ja präänik on nagunii kõigi jaoks varsti tulekul. Aeg, kui teatrit tehes peab kogu aeg ka rahale mõtlema. Las olla koolis rahulik haudumise, sulgumise ja pungumise periood.

Jah, vaat see raha. Teatriüliõpilasel raha enamasti pole. Ja eriti ka ei pakuta. Ja kooli ajal saab kuidagi niisama õhust ja armastusest elades läbi (vanemate tasku peal enamasti.) Aga pärast kooli? Kui su abikaasa pole just kursusekaaslane, siis naljalt ei ütle, et elame edasi õhust ja armastusest teineteise ja teatrikunsti vastu. Ja kasvatame lapsi ka õhutoidul.

Vahtides meenusid mulle kaks lavatükki minevikust. Mõlemad Draamateatrist (kuigi neid on mujalgi tehtud). Juhan Viidingu "Olevused" ja Pirandello-Panso "Kuus tegelast autorit otsimas" (kus muide mängis nüüd teatriõhtu lõpul Teele Pärnale Panso preemia andnud Lembit Peterson, sest see oli 7. lennu diplomietendus). Miks meenusid? Need on lood, kus on laval suht anonüümne seltskond, kel õieti puudub identiteet või on see üsna segane. Kes otsivad iseend, oma kohta elus, oma rolli, mänguvõimalust.

Ja kas leiavad?

Minu meelest oli mõlemas loos, et midagi leitakse, aga otsimise käigus kaotatakse midagi ka käest. Kaotused aga võivad läbi kibedate kogemuste viia uute leidmisteni. Ja mul pole isegi vaja taolist uuele lavakursusele soovida. Sest pole ilmselt nagunii pääsu.

Hiljem lavakooli peol tahtsin Mart Kolditsalt küsida, mida pealkiri "Impeerium" tähendab. Imperaatoreid ma laval ei näinud. On see kunsti-, ilu- ja teatriimpeerium või ehk on viide Lynchi "Siseimpeeriumile". Läks meelest küsida. Ja mulle meeldibki, kui mõni asi saladuseks jääb.

Minge vaadake tükki ja mõistatage ära.

Toimetaja: Valner Valme



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: