Arvustus. Kohtumine tundmatuga ({{commentsTotal}})

Adele (Liisu Krass), mustkusntnik (Jevgeni Moissejenko), Peter (Märten Matsu).
Adele (Liisu Krass), mustkusntnik (Jevgeni Moissejenko), Peter (Märten Matsu). Autor/allikas: Jaana Süld, NUKU

NUKU teatri uuslavastus "Mustkunstniku elevant"
Autor: Kate DiCamillo
Tõlkijad: Elise Nikonov, Kiti Põld
Dramatiseerija: Kiti Põld
Lavastaja: Sander Pukk
Helilooja: Urmas Lattikas
Loomingulises meeskonnas: Annika Lindermann, Lauri Urb, Kalle Karindi
Osades: Martin Tikk/Märten Matsu (TÜ VKA), Liisu Krass/Grete Jürgenson (TÜ VKA), Liivika Hanstin/Tiina Tõnis, Jevgeni Moissejenko/Mihkel Tikerpalu, Kadri Kalda/Laura Nõlvak, Taavi Tõnisson/Anti Kobin
Esietendus: 4.detsembril, mängitakse vaid detsembris

Meeleheitel mustkunstnik vallandab sündmuste ahela, kui tal õnnestub erakordset võlujõudu rakendades kohale toimetada elevant, kes saabub läbi teatri katuse maha prantsatades. See on hea uudis vanemateta 12-aastasele Peterile, kes saanuna laadaennustajalt juhise "järgne elevandile", loodab nüüd leida oma kadunud õde. Tegevus toimub linnakeses, mis paistab silma oma täiusliku ettearvatavuse poolest. Turu kalakaupleja müütab kehvakesi kiisku ja piki tänavaid lõõtsub kõle tuul.

Elevant, kord videoekraanil läbi ilmaruumi tuhisedes, kord elusuuruse tegelasena laval, kord popi kõneainena, on tükis kunstiline kujund, mis märgib tundmatut, veel teadmata võimalust, mis ometigi olemas ja tulemas on. Ja millega kontakti astumine on võimalik empaatia kaudu. Ülekantud tähenduses, elevandi eest tuleb hoolitseda, et ta ei tunneks end üksiku ja kurvana.

Tüki vormikeelt iseloomustasid rohked tegevuse katkestused, mida markeeris ka taustaheli. Näiteks tardusid tegelased mustkunstniku käeviipe peale paigale, tegevus liikus kiiresti ühest kohast teise. See pärssis voolavust, kaasahaarava pinge teket. Võimalik, et lavastaja esmärgiks oli katkestuste kaudu edasi anda päriselu killustatust, lähtuda üksikute tegelaste piiratud vaateväljast. Laval jäi siiski see suhestumiste kaskaad kohati ebaveenvaks, eriti mis puudutas tegevuse haakumist elevandi erinevate väljendusvormidega. Mul ei õnnestunud leida selles kandvat telge. Siiski, loo emotsionaalsed kõghetked suudeti kenasti välja mängida.

Elevandi kostüümi all töötanud etendajad esitasid loomalikku kehakeelt tõetruult, nii lont ja kõrvad liikusid nagu parimas loodusfilmis. Kunstipärase eksalteeritusega vürtsitas tükki nähtud etendusel Liivika Hanstini mängitud pürjeliproua, kelle eluunistuseks oli leida viis, kuidas seltskonnas laineid lüüa. Kui taevane londikandja tema käsutusse saabus, oligi üleüldine menu garanteeritud.

Noorele vaatajale on tüki vaatamine arendav, tundma saab õppida üsna keerukat teatrikeelt. Näiteks mitmes stseenis on laval kaks tegelast, kes üksteist ei näe, kelle eraldiseisvad asukohad on määratletud valguse ja žestidega. Ruumi organiseeruvad ka laest allalangevad kangasrekvisiidid, näidates, et tegelane on nüüd uues kohas, uues situatsioonis. Eriti õnnestunud oli mustkunstniku vangikongi kujutamine. Mustkunstnik oli algul tagalaval, külastajad astusid tema suunas. Siis astus mustkunstnik lava keskele, tema ja tagalaval olevate külastajate vahele laskus võre ja nii sai publik koos mustkunstnikuga vaadata vangikongist väljapoole.

Väikelaste vanematel soovitan kaaluda teatri easoovitust "alates 5. eluaastast", sest nähtud etendusel pidid paar lapsevanemat oma nutmapuhkenud järeltulijad fuajeesse rahunema viima. Võimalik, et neile õige noorukestele teatrikülastajatele mõjus pelutavalt nähtav lavapilt, milles midagi äratuntavalt lastepärast ei leidunud. Täiskasvanutel pole tükki vaadates põhjust igavleda, lisaks küllaltki heale visuaalsusele leidub tükis kujundlik, ehk lausa et filosoofiline tasand.

Tegu on NUKU uue suure Ferdinandi saali avalavastusega. Esmatutvusel hakkasid silma saali omapärased proportsioonid, kuna lava on eriti lai ja kõik istekohad lavale suhteliselt lähedal. Sellised proprtsioonid tekitasid assotsiatsiooni nukuteatrile omase sirmiga, kus samuti laius oluline mõõde. Etendusel kasutati palju laest allalastavaid kangasrekvisiite. Näitena selle vormivõtte nii ohtrast kasutamisest meenuvad vaid Nordea kontserdimajas nähtud "Savisaar" ja 2013. aasta NUKU enda muusikal "Shrek". Viimasega on paralleeliks ka tegelasena laval nähtav suur loom, kelleks "Shrekis" oli draakon. Võib loota, et Ferdinandi saalis näeb edaspidi visuaalset, põnevat ja pretensiooniga teatrit. Esimene ja mitte kõige lihtsam samm on ses suunas astutud.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: