Anu Lamp rääkis, kuidas elutõde ja kunstitõde põrkuvad
Näitlejate liidu 100. sünnipäevale pühendatud "OPi" rubriigis astus sel korral üles näitleja Anu Lamp, kes rääkis, kuidas elutõe ja kunstitõe põrkumine teatris teda lapsepõlves segadusse ajas.
Anu Lamp rääkis loo, mis juhtus temaga kuueaastasena ja millest ta seni on vaikinud.
"Kolmeaastaselt olin ma käinud nukuteatris. Kolmeaastaselt olin käinud ka Estonias, mind oli viidud. Suur elamus oli "Lumekuninganna", see oli ballett. Seal kehtestus täiesti eriline esteetika mu jaoks," ütles ta viidates suurele jäätukile, mille sees oli Lumekuninganna.
"Nelja-aastaselt olin ma käinud Draamateatris. Sealne stilistika oli papist, ma võtsin selle vastu. Kõik olid maalitud dekoratsioonid. Viieaastaselt olin käinud kinos ja kuueselt sattusin rahvateatrisse. Seal oli nii nagu elus. Olustikuline. Oli tajuda, et lavakujundus on palju vaesem. Järsku oli hetk, kus keegi tuli lavale, tal oli käes taldrik ja selle taldriku peal oli lahtilõigatud sai. Selline kuldkollane, helekollane sai. Ma läksin tohutult ärevaks, erutusin väga, sest mul tekkis selline tunne, et kui see nüüd lavale tuuakse, siis keegi hakkab seda sööma," jätkas Lamp.
Nii läkski.
"See oli mu vahetu, esmane, rikkumata kogemus. Minu tunne oli see, et nii ei tohi teha mitte mingil tingimusel. Nagu Stanislavski ütleb, see oli neitsilik kogemus. Elutõe ja kunstitõe kokkupõrge."
Anu Lamp lisas, et see lugu meenub talle teatrielamuste juures ikka ja jälle.
Toimetaja: Madis Järvekülg
Allikas: "OP"