Arvustus. Teeme kunsti kunstist... või elust? ({{commentsTotal}})

Annamária Láng ja Juhan Ulfsak
Annamária Láng ja Juhan Ulfsak Autor/allikas: Kanuti Gildi SAAL

"Just filming"
Laval: Annamária Láng, Juhan Ulfsak
Lavastaja: Kristian Smeds
Valgus: Teemu Nurmelin
Video: Lennart Laberenz
Heli: Krisztián Vranik
Muusika: Verneri Pohjola, Pekka Kuusisto, Timo Kämäräinen
Mask: Laura Sgureva
Koostöös: Eesti Instituut Ungaris, Kanuti Gildi SAAL, Trafó House of Contemporary Arts
Esietendus: 14.10.2016, Kansallisteatteris Helsingis
Etendused Tallinnas 13., 14., 16. ja 17. detsembril Kanuti Gildi SAALis

Et rääkida Kristian Smedsi lavastusest "Just filming", mille peaosades on Juhan Ulfsak ja Annamária Láng, ei ole palju sõnu vaja. Ja ei tahakski liiga palju sõnu, sest parem on lasta rääkida sellel, mis laval toimub. Elu ja kunst oma täies hiilguses ja laia pintsliga löödud detailirohkuses.

"Just filming" on kohtumine kunsti ja eluga, üks elulisemaid lavastusi selle juures. Ja samas ka üks mitte-elulisemaid. Kui mõelda lavastuse alguses laval olevatele kolisevas raudvestis Ulfsakile ja Geiša kostüümis Lángile, siis on meie ees Teater suure algustäheg, kaetud ajaloo raskest tolmukorrast. Aga kõik hakkab toimuma siis, kui need kaks maailma omavahel kohtuvad. Kohtuvad elu ja kunst. Mälestused ja praegune hetk. Aeg ja tunded. Mäng ja vaatemäng. Eile ja täna. Keha ja emotsioon. Kaks inimest, kes otsivad ja kompavad teineteist, tutvuvad. Ja publik, kes kohtub teatriga. Meie silme ees on justkui läbilõige kunsti eri vormidest, samuti ka elamisest. Kuid kokkuvõttes taandub kõik millelegi väga lihtsale ja samas ka sellele kõige keerulisemale siin elus: elamise kunstile. Lõpuks leiavadki stiliseeritud fiktsioon-maailm ja elu oma kokkupuutepunktid. Kristian Smeds toob vagusvihku kaks inimest, loo jutustamise ja kohtumise. Sest lõppude lõpuks, mis see elu siis muud on, kui mitte kohtumiste jada, mõjutused ja mõjutatud saamised, impulsid ja inspiratsioonid ja see, mis nendest puudutustest sünnib.

"Just filming" on väga oskuslikult kaasaja keelde pandud lavastus. Kusjuures, just keel on mõiste, mis on etenduses olulisel kohal. Lavastuses räägitakse nii eesti, ungari, soome, inglise kui ka vene keeles. Kõiki neid keeli oskama ei pea, et mõista, mis toimub. "Just filming" näitab, et teater, kunst ja looming on keelte ja piiride ülesed ning räägib loo sellest, kuidas eestlane, ungarlane ja soomlane... tegid teatrit. Anekdootlik algus ei tähenda tingimata naljakat või musta huumoriga lõppu, kuigi naerda saab tükis palju. Samuti leidub ka nostalgilist, groteski sugemetega kolme maa ühiseid kultuurilis-ajaloolisi kogemusi pilavaid hetki.

Nagu etenduse järgsel kohtumisel Priit Raud ütles, on Smeds, Ulfsak ja Láng kõik "keegi" omal maal. Justnagu kvaliteedimärk oleks lavastusel juures, kui nende nimi osatäitjate-lavastaja nimistusse kantud. Ja tõepoolest, sellises koosluses on paras annus luksust sees. Esiteks ei näe iga päev Eesti teatri laval niivõrd rahvusvahelist loomingulist truppi ja kindlasti on Smeds osanud näitlejatest ka parima välja tuua: mõlema rollide värvipalett on rikas ja gammad ulatuvad grotesksest imiteerimisest rituaalse seisundirolli registrini.

Oma lapsepõlvest lugu jutusav mees muutub sekundi murdosa vältel möirgavaks tiigriks. Kõik vaheldub kiiresti ja kohati on tunne nagu oleks laval päris Juhan Ulfsak. Rollist sisse-välja tulek on teadlik valik, kuid ainult selle riskiga, et konstrueeritud ja struktuuriga rollilahenduse asemel võib mäng muutuda liialt Ulfsaki karismal põhinevaks vaatemänguks. Kohati ei saa enam aru, kas Ulfsak mängib laval või mängib ta vaatajaga saalis. Teater ja elu vahetavad kohad või segunevad? Kas see ongi see uus, kaasaja teatrimaagia, mil ei saa enam aru, kus algab roll ja kus lõpeb inimene?

"Just filming" tahab teada, kas on võimalik leida siirust ja ehedust näitleja maski, teatri neljanda seina, filmiekraani ja kunsti-installatsiooni tagant. Kas kogu meid ümbritseva infokülla ja tarbimisühiskonna keskelt on veel võimalik leida kontakti teise inimesega? Oskame me veel omavahel rääkida? On midagi järel lihtsast ja siirast suhtlemisest? Kui jätta kõrvale kogu selle postdramaatilise teatri ja maailma koodid ja kihid, siis lõpuks taandub elu (ja teater) lihtsatele asjadele: kontaktile teise inimesega. Püüdele ennast ja teist mõista. Ja seetõttu on "Just filming" väga ilus ja lihtne lugu, tuletades oma argipäevapoeesias meelde, et see mis loeb, on tihtipeale midagi väga lihtsat.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: