Annamária Lang: Viktor Orbáni juhitud valitsus dikteerib täpselt ette, milline on hea ja lubatud kunst ({{commentsTotal}})

"just filming" Autor/allikas: Kansallisteatteri

Annamária Lang on üks Ungari tuntumaid näitlejaid. Hetkel mängib ta Juhan Ulfsakiga Kristian Smedsi lavastuses "Just filming", mis esietendus sügisel Helsingis Kansallisteatteris ning mida sel nädalal mängitakse Tallinnas Kanuti Gildi SAALis. Etendused on veel täna ja homme.

Kuidas toimus lavastuse loomisprotsess? Kelle mõte oli see lavastus teha ja kui palju on selles tükis teid ja Juhan Ulfsakki, kui palju Kristian Smedsi?

See lavastus oli minu ja Juhani mõte. Me kohtusime Juhaniga 2012. aastal Münchenis, mil töötasime koos Müncheni Kammerspieles Kristian Smedsi lavastuses Dostojevski ainetel. Ja meil tekkis Juhaniga soov veel koos töötada. Palusime Kristianil tulla meile appi, me ei julgenud teda lavastajaks paluda, aga lõpuks kujunes see siiski nii. Nii et see trio sündis umbes kaks aastat tagasi.

Aga "Just filming" lavastuses on meid kõiki kolme. Esteetiliselt on see väga eriline lavastus ja kõik, mis puudutabki esteetikat, visuaali, on Kristiani looming. Loodud lavamaailm on sürreaalne ja ülimalt tugevate piltidega. Aga kõik visuaalist väljapoole jääv, tekst ja stseenid – nendes on rohkem mind ja Juhanit.

Me algne idee lähtuski sõnadest "just filming" (lihtsalt filmides): tahtsime panna sõnu raamidesse ehk mingis mõttes ekraanile. Näiteks palus Kristian meil teha stseene, mis kuuluksid mõnda filmižanri: niisiis tegimegi näiteks stseene vampiirifilmidest või vesternidest, samuti komöödiatest ja melodraamast. Otsisime ka inspiratsiooni erinevatest filmidest, stseenidest või näitlejatöödest, mis meile endale meeldivad, millega saame end identifitseerida. Ning sellest kõigest üritasime panna oma stseenidesse emotsiooni: vahel võtsime mõne konkreetse lause ja mängisime seda omal viisil, vahel vahetasime Juhaniga ka nais- ja meesrolle. Üks on kindel, iga kord pöörasime selle enda jaoks ümber mänguks. Ja siis lõi Kristian sellest omanäolise ja korrapärase maailma.

Mulle tundub, et lõpptulemuses, olgugi, et töö algimpulss oli filmimaailm, on siiski ohtralt teatrit ja ka muid kunstižanre. Kui terve lava on täis Coca-Cola topse ja plaksumaisi, siis võib see olla ka viide tarbimisühiskonnale?

Filmimaailm on ikkagi meie loomingu algtõuge sellepärast, et me oleme kolmest eri rahvusest – mina Ungarist, Juhan Eestist ja Kristian Soomest – ja mingil hetkel ei olnud meie nõrk inglise keel enam piisav ja on hetki, mil tekib frustratsioon, kui ei suuda mõnda mõtet selgelt ja täpselt edasi anda. Samuti pole me samast kultuuriruumist. Ja siis selguski, et filmide kaudu on lihtne suhelda ja leida ühist pinda. Kui ma mängisin mõne stseeni ette, siis mõistsid Juhan ja Kristian mind paremini, kui ma oleksin seda sõnades üritanud edasi anda. Nii et filmi teema on lihtsalt alguspunkt, mis pani aluse meie ühisele suhtlusele. Lõpptulemus lavastusena ei tegele enam konkreetselt filmidega, vaid kahe inimese kohtumisega laval.

Te mainisite etendusejärgsel kohtumisel (14. detsembril), et üksteise mõistmisel oli abi ka ühisest Ida-Euroopa minevikust.

Jah, kindlasti. Me elame äärmiselt hektilises maailmas, kus on palju küsimusi ja vastused on udused. Ja loomulikult mingil määral sarnane minevik annab ühise keele. Ja rahvusvaheline koostöö annab omakorda suurepärase võimaluse oma maad teisest vaatenurgast näha.

Eestis on teater tugevalt seotud eesti keelega. Keel on aga omakorda eestlaseks olemise ideniteedi üks alustalasid. Kas Ungaris on ka tugev side keele ja teatri vahel?

Meil ei ole kunagi olnud nii tugevat okupatsiooni kui Eestis või teistes Nõukogude Liidu maades. Venemaa mõju oli pigem vaimne kui füüsiline ja reaalselt tunnetatav ning läbielatav. Ja kuigi meil polnud okupatsiooni, on ungari keel väga eraldatud. Meil ei ole ümber ühtegi maad, kes meiega keeleliselt ja kultuuriliselt samasse ruumi kuuluks ja mõistaks kasvõi üht sõna, mida me räägime. Kuid Venemaa mõju meie riigile oli siiski olemas ja ka praegu sõbrustab meie valitsus Venemaaga. Ja see on päris huvitav, mis praegu meie riigis toimumas on.

Huvitav?

Mul on seda raske kirjeldada, kuna mul ei ole selleks vajalikku distantsi. Aga toimuv on kõige keerulisem minu põlvkonnale ehk siis 40ndates eluaastates inimeste jaoks. Me oleme energiat täis ja meil on kogemused ja teadmised, kuid me ei saa tööd teha, kuna riigi toetus on minimaalne või puudub täiesti. Viktor Orbáni juhitud valitsus on ülikriitiline ja dikteerib täpselt ette, milline on hea ja lubatud kunst. Ja meie ehk kunstnike poolset kriitikat valitsuse suunas ei aktsepteerita absoluutselt. Niisis on riigipoolsed toetused ära lõigatud ja võib öelda, et valitsus üritab tappa ungari sõltumatut teatrit, seda, mis kuulub riiklikust süsteemist väljapoole. See on nende jaoks liiga vaba ja valitsuse kavatsus on muuta kõik reeglipäraseks. Ja tulemus on selline, et paljud loojad ja kunstnikud lahkuvad Ungarist või vähemalt üritavad teha oma tööd Ungarist väljaspool.

Ja muud ei jäägi üle, kui puudub toetus ja respekt kunstnike tegevuse suhtes. Ei saada aru, et me ei tee oma kunsti riigi vastu, vaid riigi heaks - meie mõtted ja kriitika on selleks, et asju paremaks muuta. Riik toetab neid teatreid, mis näitavad, justkui oleks kõik hästi ja Ungari parim riik maa peal.

Ka mina elan suurema osa professionaalsest elust välismaal ja see tunne on tegelikult imelik. Ja veel imelikum on see, et me loome oma lavastusi välismaal, teenime raha väljaspool Ungarit selleks, et jõuaksime oma tööd näidata Ungaris. Kokkuvõttes maksavad selle eest teised maad, kellega me oleme selle projekti loonud, et saaksime oma kodumaal etendada. Seega tihti on Ungari sõltumatu teatri lavastused tootnud teised riigid.

Sõnavabaduse piiramine soodustab sellise kunsti sündi, mis tahab tsensuuri vastu võidelda. Kas Ungaris on tekkinud või tekkimas selline uus laine?

Neid, kes üritavad oma asja ajada, peavad seda tegema nappide vahenditega ja seega pole see lihtne. Ja tegijaid on, aga kõige kõvemat häält teevad need, kes juba ammu pildil.

Mina töötasin üle kolmeteistkümne aasta Árpád Schillingi trupis, kes on kriitilise ja poliitilise teatri tegijate esirinnas. Tema jätkab ka praegu tegevust. Ka kuigi meie koostöös oli vahepeal paus, siis hakkame taas ühiselt looma - tema lavastab, mina kirjutan. On ka teisi tegijaid, aga Arpad Schilling on neist kõige jõulisem. Ta teeb ka konkreetseid samme oma hääle kuuldavale toomiseks: lavastab näiteks demonstratsioone tänavatel, samuti töötab õpilastega, üritades muuta meie koolisüsteemi. Ta kirjutab ka artikleid ja esseid. Kui ta seda kõike ei teeks, oleks igasugune teatri ja kunsti tegemine tema jaoks mõttetu. Ja näiteks ei küsi ta ka enam mingit toetust, vaid üritab olla täiesti sõltumatu.

On ka lavastaja nagu Kornel Mundruczo, kelle lavastusega "Hard to be a God" käisime kuus aastat tagasi ka Eestis. Ta üritab samuti leida sidet sotsiaalsete probleemidega ning temaga koos püüdsime ka trupina teha midagi just nende vahenditega, mis meil on - ehk siis näitlejatena.

Teater on minu jaoks väga oluline, aga teater ei muuda maailma, see on kindel.

Mis oli "Just filming'i" lavastusprotsessi juures kõige üllatavam?

Mind ühendab Juhaniga sarnane huumorimeel, me tunneme teineteist ju juba mitu aastat. Aga erinevad siinsed pikad vaikimispausid ja üldse teine elurütm. See võib kõlada pealiskaudselt, aga soomlased on mulle alati tundunud üliaeglased. Temperament ja rütm Ungaris on palju hektilisemad ja kärmemad, me räägime ja reageerime kiirelt. Soome tundub mulle aeglane ja algul oli see harjumatu. Aeglane rütm ja vaikused. Mulle tundub, et Eesti on seal kuskil Soome ja Ungari vahepeal. Teine asi, mis teistmoodi on, on lähedus loodusega. Seda on Ungaris vähem ja eriti on tunda looduslembust Soomes.

Ungaris on ka draamatraditsioon teistsugune. Me räägime Ungaris laval tohutult ja ka kaasaegne draamateater on sõnakeskne. Tänu Kristian Smedsile tutvusin teistsuguse maailmaga. Smedsi esteetikas võib valgus, suits või küünal olla sama kõnekad kui näitleja laval. Ja ka vaikus võib väljendada sõnast enam. Ja meil on alati aega omavahel rääkida. Kui me kolmekesi koos oleme, siis me räägime ja ka vaikime pikalt. Meil on aega mõelda, reageerida ja vestelda ühiskonnas toimuvast. Teater, mida teeme, pole tehas, me ei käi laval lihtsalt tööd tegemas, et saada palka ja kuulsust. Selles on midagi spirituaalset ja müstilist nagu religioon või kirik. See on meie jaoks inimeseks olemise põhivajadus.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: