Lugege katkendit: Will Selfi "Vihmavari" ({{commentsTotal}})

Will Self
Will Self Autor/allikas: Wikipedia/walnut whippet

Kirjastuse Varrak "Moodsa aja" sarjas ilmus Will Selfi gobeläänromaan "Vihmavari", mille on inglise keelest tõlkinud Triin Tael.

Will Self

VIHMAVARI

Originaal: Umbrella

Inglise keelest tõlkinud Triin Tael

Toimetanud Kirsti Sinissaar
Kujundanud Villu Koskaru
Sari "Moodne aeg", 376 lk

1918 Naisõiguslane, sotsialist ja sõjamoonavabriku tööline Audrey Death haigestub Euroopas hävitustööd tegevasse letargilisse entsefaliiti, mis tapab kolmandiku ohvritest ning muudab teise kolmandiku elavateks laipadeks.

1971 Ligi viiskümmend aastat Frierni psühhiaatriahaiglas hoitud Audrey Death pälvib abielukriisis vaevleva uuendusmeelse arsti Zack Busneri tähelepanu. Kas lootusetuks vaimuhaigeks peetud vanaproua on tegelikult täie mõistuse juures?

2010 Frierni vaimuhaiglast on saanud luksuslik korterelamu. Nüüdseks juba pensionil dr Busner uitab mööda Põhja-Londonit, otsides tõde tolle tormilise suve kohta, mil ta postentsefaliitsed patsiendid uue võimsa ravimi abil üle aastakümnete üles äratas.

Briti kirjaniku Will Selfi ambitsioonikas romaan "Vihmavari" (2012) koob kireva gobelääni teadvuse voolust ja sajandi jooksul elatud eludest. Man Bookeri auhinna kandidaatide lõppvalikusse jõudnud vana kooli modernismi vaimus raamatut on võrreldud free jazz’iga: elulood ja sisemonoloogid põimuvad, tegevus hüpleb ajastute vahel, ühe inimese kogemusi filtreeritakse läbi teise omade. Zack Busneri tegelaskuju on tuttav juba Selfi varasematest jutustustest ja romaanidest, see aga, kuidas ta katatoonias patsiendid otsekui imeväel üles äratab, põhineb samal ajaloolisel episoodil, mille briti neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks jäädvustas 1973. aastal raamatusse "Awakenings".

 

KATKEND 

Olen ahvmees, olen ahv-ahvmees ... Saabub Zachary – transamehe majakese juurest, kus teekannu kõrval on transistor ja aken on praokil, nii et The Kinksi kalüpso soojendab külma Friern Barneti hommikut, jääb tema juurde, pärgab tema pea kibekiirelt kondenseeruva pophingeõhuga. Olen ahvmees, olen ahv-ahvmees, no olen ahvmees ... Muruplatsid ja teeäärised on kastepehmed, tema käed-jalad on jäigad – kangestus, mida ta seostab eilse öö pingul asendiga, kui ma nurjasin suvalise suguühte koba hakatuse. Sellal kui Miriam nende voodis last toitis, keerdusid trossid ja torujuhtmed piimjaks purtsutossuks – tohutu rakett tõmbus mu kõhu ja reite hälli sisse tagasi ... Olen ahvmees, olen ahv-ahvmees ... Plastist selgroolülid küfoosselt kokku käänatud, oli Austini rool tema õlgu sikutanud, kui ta autot Highgate’ist siiapoole kangutas ja siis – põlved armatuurlaua all ebamugavalt troppis – läbi Ida-Finchley, seejärel üle North Circulari ja memoriaalhaiglat sirmina varjavatest kortermajadest mööda jõnksutas ning lõpuks paremale Woodhouse Roadile pööras. Kapoti all vasardasid kolvid tema õndraluud, väntvõll ajas vaagnat aina ringiratast, ent ükski seisak ega start, ükski käänak ega kurv – juba ainuüksi tema silmamunade pöörlemine koobastes – ei kahandanud seda survet, vaid kruttis seda keres veelgi sügavamale: terapuuri, padruntreipinki, hääledsisse ... Oma niigi üleskruvitud seisundis oli ta vaadanud linna kui midagi pahupidist, tumeda metsamaastiku ja ludus muru rööpkülikud olid tema silmis inimese kätetöö keset paisuvat tellist, bituumenit ja betooni, mis virdab mööda eeslinnatänavate vagusid silmapiiri poole ... Samal ajal kui tema kodune olukord pole kaugeltki tüüne ega ka mitte ära klaaritud ning eesseisev päev – Oeh! Beež antiseptilise kreemi ussike vingerdab mädanevasse lamatiseprakku ... Mõrult oli ta vaaginud: on mu dipl. pshych selle esmaabistamise, selle looberdava rahva­omakaitse haige paraadi koha pealt üldse oluline? ... Olen ahvmees, olen ahv-ahvmees ... Töölesõit käib juba masinlikult. – Ikkagi vapustab teda, et ta sihtpunkt on see kingikauplusega arhitektuurne veidrus. Saabub Zachary ... Pehmed kingad kahmavad kruusateed, mis viib personali parkimisplatsilt – kus kellakujuliste lillepeenarde kõrval tiksub jahtuv teras – kaarjate akende ja kaarjate ukseaukude, tõstetud portikuste ja kelpkatusega tornikeste pika korduse poole. Saabub Zachary ... kes hiilib krobinal keskse kõrge kupli ja selle kõrval seisvate kampaniilide suunas, kus pole eales helisenud ükski kell, kuna need on ainult maskeeritud ventilatsioonišahtid, mis on projekteeritud vaimuhaiglast mädalehka välja imema ... Saabub Zachary ... kes väldib forsüütiapõõsaste taga redutava tuhmunud pronkskuju mittemidaginägevat pilku – ilmselgelt hebefreenne noormees ... piinlev nägu igavesti liikumatu, rõivavoldid usutavalt rasked ... sest teda paistab läbi ja lõhki rusuvat eksistents kui selline. Saabub Zachary ... kes krudistab nüüd kaarjatest akendest ja kaarjatest ukseavadest ja siis jälle kaarjatest akendest mööda. Ta ei sisene sellesse monumentaalsesse silmapettesse mitte grandioossest peauksest – mis on jäädavalt riivis –, vaid silmatorkamatust kõrvaluksest – ja nii peabki, kuna sellega jõuab lõpule eksikujutlus, et ta kohtab mõnd Foscarit või Pisanit, kuna tegelikkus on: kuivanud muna laadse vakstuga kaetud madal pink ja selle peal konutav patustaja, nägu – nagu nii paljudel vaimuhaigetel – paradoksaalne kasvaja, elatanud näojooned on just selsamal hetkel tekkinud, et enesekaitseks tõstetud õla taga vabisema hakata. Heidutav hääl ütleb: Sa ei lahku sel nädalal oma osakonnast ja ei saa mingit taskuraha, KAS ON A-RU-SAA-DAV? Oi, muidugi, see on mulle täiesti arusaadav ... ja seepärast astub ta nobedasti edasi, soovimata sellist tavapärast toorutsemist rohkem näha ... Saabub Zachary – ja kulgeb mööda lühikest niiske saepuruplaadiga tahveldatud koridori, siis mõned trepiastmed alla alumisse koridori. Saabub Zachary – ja kulgeb edasi – ta on surunud portfelli vastu rinda, avanud klõpsu ja tõmbab nüüd oma valget kitlit väikeste jäikade voogudena välja. Kitlit läheb sul vaja, Busner, oli Whitcomb öelnud – lustakas persevest, pikk nägu kui murd: vuntsid silmade ja suu vahel murrujooneks – muidu arvavad patsiendid, et ... Mida nad arvavad? Mida nad arvavad?! Kuid konsultantarsti keskendumisvõime oli nii kehv, et ta oli kaotanud omaenda lause vastu huvi ning kukkunud kibuvitsajuurest piibu söestunud sompu teelusikaotsaga suuremaks uuristama, seda nokitsemist nõudvat ülesannet viidi kobalt täide räsasjalgade pahklike põlvede otsas. – Miks olid kõik personali puhkeruumi toolid kas liiga madalad või liiga kõrged? Saabub Zachary – ja kulgeb edasi ... Olen ahvmees, olen ahv-ahvmees, no olen ahvmees, väljapoole käänatud kingad kriipsivad mööda põrandat, libisevad üle linoleumilatakate, laksuvad vastu kiviplaatidega lõike, varbad krahmavad iidset bituumenit – paigus, kus see paljastunud oli. Krrr-ahvavad. Ta paneb imeks: kellele küll midagi sellist pähe võiks tulla – katta haiglas koridoride, isegi osakondade põrandad teesillutisega? Ja ometi on sellel oma loogika – heidutav, lipitsev, tige loogika –, mis õigustab oma teguviisi nende häälte kaudu, mis kõmavad patsientide luistes-puistes peades, koljukoridorides ja sagaramagalates ... sest need on maanteedistantsid – sada jardi, sada jalga, veel sada, inimhinge North Circular. Aga ei mingeid viitasid, mitte mingit neljateeristi – hoopis: lantsettaknad, mis kiikavad tahmaste laugude alt jalutusplatsidele, õigupoolest vanglaõuedele, mida eraldavad tiibadest ja müüridest vaheseinad ses pikas päikesepaisteta kaevikus haigla esimese ja teise korpuse vahel. Tiibadest võrsuvad müürid – aina rohkem müüre võrsub neist, nii et kogu see hull bakter kasvab soodsas eeslinnasubstraadis järjest suuremaks ja keerukamaks. Saabub Zachary ... Koridori akendeta küljes on uksed peremehelike siltidega: TRANSPORDITÖÖLISED, SÖÖKLA, HOOLDUSOSAK SÖÖKLA, SÜNAGOOG, BUTIIK – butiik!, seejärel LEIVALADU – tuba täis leiba ... ning lisaks veel üles osakondadesse viivad kaldteed. Ta tuleb edasi ... ja ikka veel haigutab tema ees sügav kõri, valgusetriipudest neel, mida täkivad rõugearmide ribad – algsete krohvijate kujundusskeem –või mis on üle külvatud medaljonide ja rustikaalsete vettindpruunide nurgakvaadritega. Ta tuleb edasi ... puudutades hellalt vanade gaasitorude kestendavaid sooni, millest ühe paljale vaskpinnale on kleeplindiga kinnitatud üksainus POPULAARSE SVINGORKESTRI The Rhythmaires reklaamleheke – aga, mõtleb ta, saab see nii ajast-arust olla või on asi siinse õhu ja kõige muu kiiremas vananemises? See asub läänekoridori lõikumisnurgas, ümaras nurgas, mille on ära kulutanud üks vaarumine teise järel – Ei! See oli nõnda projekteeritud, et nad ei saaks end ära tappa, aga tapavad nagunii. Ja harju sellega ära, oli Whitcomb talle oma plastkammivuntside tagant naksilt öelnud, sest seda tuleb veel kõvasti ette. Nii see lihtsalt käib – nii see on. Paha lugu küll – aga nii see on. Parlament võis ju poomise tühistada ... ta popsutas välja väikseid ja aromaatseid kosmilise fopaa pilvi ... kuid siin on see jäänud levinuimaks hukkamismeetodiks – selgub, et silmus lippab sel kümnendil sama nobedalt nagu eelmisel! Mitte et Whitcomb oleks olnud tundetu, lihtsalt nii ta on – nagu nii paljud enam-vähem rahuldava pädevusega psühhiaatrid, oli ta niivõrd harjunud stressis ja segastega rääkima murelikust neutraalsusest ohjeldatud toonil ning kasutama kõigist ärritavatest sõnadest paljaks roogitud sõnavara, et priiks päästetuna muutus ta naeruväärselt taktituks – või oleks muutunud, kui oleks midagi, mis naerma ajaks. Samuti polnud Whitcomb arvanudki, et uus alluv nende lõbusate enesetappudega ise tegelema peaks – ei mingit kaltsuga kasimist ega isegi mitte vaatamist – selleks olid ju ometi õed! –, ainult et ta peaks olema valmis selleks, kuidas need hakkajamad, kelle nukrameelsuses kihiseb erksus, smugeldavad WC-sse voodilina, rebivad puruks, põimivad köieks ja seovad siis tolle jõnksu külge, kus toru paaki siseneb. Selle Victoria-aegse toruvärgi õnnistus ja ühtlasi needus, võinuks Whitcomb Busneri meelest vabalt öelda – see oli tema moodi märkus –, kuid selle asemel oli ta kohustatud koostama omaenda jutluse, sest iga surm, ükskõik kui kõhnuke, nõudis vähemalt järgmist vaagimist: Selle Victoria-aegse toruvärgi õnnistus ja ühtlasi needus on tema tugevus. Isegi kõige tulihingelisem enesetapja ei saanud toru purustamisega hakkama, rabele ja rapsi, palju tahad ... Vahel suudavad nad – seda rääkis Perkins, 14. osakonna – üks kahest krooniliste osakonnast, kuhu Busner oli määratud – valveõdedest see vastikum – end selle kuramuse keti külge üles puua, no kas te kujutate ette! Me leiame nad paljaid varblutte pidi kemmergupotist ... Busner uskus seda küll. Ta nägi pöidade vahelt rentsli poole voolavaid uriini- ja roojaniresid, mis plirts­plärtsuvad käimlasse, samal ajal kui paak ülal lakkamatult koriseb ... See esimene enesetapja, naine, keda Busner polnud mitte üksnes oma silmaga näinud, vaid keda ta oli ka aidanud Mboyal – sel sümpaatsel meessoost õel – alla lõigata, oli end riputanud täiesti usaldusväärse toru külge – ning oli seega surnuna kiilutud ebamugavasse prakku toru ning valgeks võõbatud akna vahel, mis oli pikkupidi poolitatud, kui see latter vaheseinaga loodud sai – veel üks asitõend – kui neid peaks üldse vaja olema – sellest, kuidas haigla omaenese rakustruktuuri muutis, loomaks uusi morfoloogiaid uutele patoloogiatele, mida uute kutseühingute volitatud psühhiaatrid diagnoosida saaksid... asukad seevastu aga jäid samasuguseks, patsientideks voodilinast patsi otsas, kes olid kannatlikud vaid nii nagu see naine siin: liikumatuna, vähimagi märgita soolte tühjenemisest, kui välja arvata ... see hais. Selle asemel kurdus naise paberjas nahk, oo kui õrn, liiga suure öösärgi sarnaseks puuvillaflanelliks. Ta on, oli Busner mõelnud, surnudkuiv ööliblikas, kelle rakustruktuur selle palju suurema struktuuri sees kõduneb.

... Kui välja arvata see hais: mõistagi roojalik – ent ka antiseptiliselt keemiline, terava poonimisvahalehaga – veelgi intensiivsem segu lõhnast, mida õhkus rohkem kui kümme aastat tagasi nende asukate pooridest, suudest ja varjatud õhuavadest, kes olid vangistatud esimesse psühhiaatriaosakonda, mida Busner oli eales külastanud ja kus ta oli tudengtobedalt pärinud: Mis hais see on?, ja saanud vastuseks, et paraldehüüd, vedel rahusti, mis oli sama lüümelt pruun kui seisund, mida see pidi esile kutsuma ... Henrys, kes oli Napsburys ... kus ta ikka veel on ... mu vend, et ma ei unustaks. Paraldehüüd – kui palju oli seda viimase poolesaja aasta jooksul vaimuhaiglates kõridesse kallatud? Kappade ... ankrute ... tünnide kaupa? Õigupoolest voolikuga nende sisse lastud, et tuld kustutada. Ja mis oli sellest nüüd järel – see vihm hoone sees, see vana roostes vihm, mida läbivettinud krohvi küljest asfaltpõrandale sajab.



Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: