Edetabel. 2016. aasta parim Eesti film on "Päevad, mis ajasid segadusse"
Kultuuriportaal uuris 50 filmiteadlikult inimeselt, milline oli nende arvates 2016. aasta parim kodumaine film. Ligi poolte küsitluses osalenute arvates oli parim linateos Triin Ruumeti "Päevad, mis ajasid segadusse".
Kuigi edetabelis on ära mainitud mitmed filmid, siis tegelikult ilmus Eestis 2016. aastal veel mitmeid linateoseid, mida ei mainitud: Toomas Hussar tuli välja žanriliselt määratlematu "Luuraja ja luuletajaga", Rain Rannu tegi oma rahadega farsliku "Ameerika suve", Mart Kivastikul ilmus "Õnn tuleb magades", Valentin Kuigel ja Manfred Vainokivil valmis "Perekonnavaled", samuti jõudis kinodesse koostööfilm "Seneca päev". Tehti ka edukaid animatsioone ("Amalimbo", "Linnugripp"), dokumentaalfilme ("Bonus Track", "Punane varietee") ning isegi lühifilmide vallas toimus põnevat ("Räägitakse, et tomatid armastavad rokkmuusikat"). Kultuuriportaali valitud kolleegium tegi aga oma otsuse.
Küsitluses osalesid:
Marje Jurtšenko, Hannes Aava, Koit Raudsepp, Rutt Ernits, Valner Valme, Rasmus Rammo, Ralf Sauter, Dannar Leitmaa, Edith Sepp, Kristel Lipand, Mart Rummo, Laura Kõrvits, Kaarel Kressa, Andrei Liimets, Maarja Merivoo-Parro, Siim Rohtla, Tristan Priimägi, Tiina Lokk, Jaak Allik, Tõnu Karjatse, Elo Vilks, Andres Kauts, Tiina Savi, Piret Järvis, Katariina Rebane, Ra Ragnar Novod, Tõnis Lõhmus, Margus Saar, Margit Adorf, Annika Koppel, Johannes Lõhmus, Mariina Mälk, Maarja Pärsim, Inga Eelmäe, Katre Valgma, Mati Kaalep, Margit Kilumets, Mati Sepping, Reet Weidebaum, Sulev Teinemaa, Kristo Rajasaare, Maria Helen Känd, Katrin Rajasaare, Antti Häkli, Helmut Jänes, Anna Gavronski, Karlo Funk, Saara Huimerind
1. "Päevad, mis ajasid segadusse", rež: Triin Ruumet
22 häält
Kaarel Kressa: "Läbivalt head näitlejad, puudus tüütu ambitsioon teha "suur kunsti" või "nostalgialaksu", aga pildike 1990. aastatest anti edasi kaasakiskuvalt, heal kunstilisel tasemel ja enam-vähem ajastutruult. Otse noortefilmide klassika ülemisse otsa."
Ra Ragnar Novod: "Triin Ruumeti "Päevad, mis ajasid segadusse" mõjub USA indie-filmina või tõelise Euroopa kinona, mida oleme harjunud PÖFFil nägema. Võrdlus tuleneb tundest, et kinos istudes ei meenunud kordagi Eesti film selle harjumuspärasel kujul, mida esindavad teised selleaastased kodumaised linateosed. Eesti kinokunsti mõjutused on muidugi olemas, teistmoodi ei saakski, kuid Ruumeti täispika filmi debüüdil on teistest sõltumatu indentiteet: see on isepäine, omapärane, kaunis ja meeldejääv."
Mati Kaalep: "Lühidalt kokku võttes muutis "Päevad, mis ajasid segadusse" aasta parimaks filmiks kaasahaaraval moel tähelepanu juhtimine tervele inimgrupile, kelle elus puudub igasugune loogiliselt mõistetav eesmärk, kuid kes olid ja on Eesti ühiskonna lahutamatu osa. Kuigi paljud meist ei mõista selliste inimeste hingeelu, siis on vähemalt oluline teadvustada nende olemasolu."
Mart Rummo: "Parima elamuse sain Triin Ruumeti filmist "Päevad, mis ajasid segadusse", mis on ühtaegu üllatavalt jõuline ja valus ning soe ja vaimukas tagasivaade lähiminevikku."
Tiina Savi: "Tugeva atmosfääriga debüüt uuelt filmitegijate põlvkonnalt. See rõõmustab täiega."
Tõnu Karjatse: "Jõuline debüüt, värske ja julge lähenemine lähiminevikule. Tugev ansamblitöö, mis näitab uue kineastide põlvkonna võimekust."
2. "Teesklejad", rež: Vallo Toomla
12 häält
Ralf Sauter: "Vallo Toomla maitsekas ja hõrk debüütmängufilm "Teesklejad", kus hapraks muutunud abielust saab merekohina saatel häbitu hasartmäng, on täpselt see linateos, mida tahaks välismaalasest tuttavatele näidata, andmaks neile aimu, kui kõrgetasemeline Eesti filmikunst praegu on. Toomla vaikselt pinget kruttiv suhtedraama pakatab enesekindlusest. See oskab olla humoorikas, kui tahab olla; nukker, kui tahab olla ja närvesööv, kui tahab olla. "Teesklejaid" vaadates võivad teiste seas meenuda mitmed kvaliteetsed prantsuse filmid, aga kokkuvõttes ei mõju film laisa imitatsioonina, vaid millegi kummastavalt originaalsena. Omaette kirsiks tordil on bravuurne mõistatuslik lõpplahendus, mis paneb nii mõnegi vaataja hilisel õhtutunnil enda veinipokaali sisse jõllitama ja endamisi imestama, mida see kõik ikkagi täpselt tähendas. Mõni mudib närviliselt abielusõrmust, mõni võtab kaasa kõvemini kaissu ja mõni vaatab hoopiski kontvõõraid ajutiselt teise pilguga. Mahe delikatess filmisõbrale, minu kindel lemmik aastast, mille jooksul ilmus terve hulk kiiduväärseid kodumaiseid mängufilme."
Maria Helen Känd: "Debüüdi kohta tugev ning professionaalselt teostatud psühholoogiline põnevik. Tunda on põhjamaist minimalismi ja ingmarbergmanilikku pinget. Järgmistelt filmidelt ootaks aga enam eksperimenteerimist ja vabadust. "Teesklejad" hoiab ranget joont, mis antud žanri kontekstis on muidugi põhjendatud. Toomlal on kindlasti aga annet ja julgust veel paeluvamateks kinolinamängudeks."
Andrei Liimets: "Väga produktiivse ja tugeva keskmise tasemega aastal jäid eriti meelde kolm debüütfilmi: Anu Auna "Polaarpoiss", Triin Ruumeti "Päevad, mis ajasid segadusse" ja Vallo Toomla "Teesklejad". Neist üht valida on keeruline, kuid Toomla lavastus väärib tunnustust ennekõike erakordselt."
3. "Polaarpoiss", rež: Anu Aun
5 häält
Siim Rohtla: "Ilusa pildikeelega "Polaarpoiss" on film, millesse tegijad on ilmselgelt kogu oma hinge, südame ja jõu sisse pannud."
Anna Gavronski: "Kaasahaarava loo ja hea näitlejatööga film, mille sidusid tervikuks osavasti kasutatud fotod. Kindlasti kõnetab noori, sest suudavad ennast ära tunda mõnes filmi karakteris. Keskkooli lõpus seisavad ju kõik valiku ees, mis saab edasi ja nii mõnelgi, kes arvas, et on oma tee leidnud, ajab pea sassi suvine armastus. Filmis oli hetki, mis liigutasid pisarateni."
4.-5. "Ema", rež: Kadri Kõusaar
3 häält
Tiina Lokk: "Selge ja pretensioonitu lugu,psühholoogiliselt läbitöötatud stsenaarium, hea twist'iga lõpus, mis paneb kogu filmile teise pilguga tagasi vaatama. Head näitlejatööd. Professionaalne töö. Aasta ei olnud iseenesest kõige säravam, kuid olid huvitavad debüüdid."
4.-5. "Tühi ruum", rež: Ülo Pikkov
3 häält
Annika Koppel: "See on lihtsalt nii mõjus - erakordne lugu ja ilus teostus. Pikkov on leidnud delikaatse ja mõjusa vormi. Hea, et see lugu on niimoodi nüüd olemas!"
6.-7. "Habras maailm", rež: Ants Tammik
2 häält
Kaspar Viilup: "Loodusfilmide mõistes tabas "Habras maailm" kümnesse nii visuaalsuse, sisukuse, tiheduse kui ka täpsuse poolest. Üleliigset vahtu ei ole ja Ants Tammiku 38 minutit kestev hullus on täpselt selline, nagu olema peab."
6.-7. "Klassikokkutulek", rež: Rene Vilbre
2 häält
Helmut Jänes: "Ma ei hakka nimme välja tooma filmi, mis nii või teisiti mõne auhinna napsabm, vaid puhtalt emotsionaalsel põhjusel toon esile filmi, mis mind kinos nii heas kui halvas mõttes üllatas ja pisarateni naerma ajas: see oli muidugi mõista “Klassikokkutulek”. Tubli töö kogu filmitiimilt, kes lõpuks ometi suutis teha ühe tõsiselt nauditava Eesti rahva publikukomöödia."
8. "Õllerevolutsioon", rež: Taavi Arus
1 hääl